Terve oktoobrikuu jooksul näeb telekanalil Viasat History põnevaid ja visuaalselt kütkestavaid Vana-Egiptuse dokumentaalfilme ja -sarju, ühtlasi esilinastub alates 7. oktoobrist uhiuus ja seni nägemata dokumentaalsari „Ramses: Egiptuse suur vaarao“. Sarjas uuritakse tipptasemel teaduse ja uusimate arheoloogiliste avastuste najal meest müüdi taga ja heidetakse valgust sellele, kuidas võimas valitseja Ramses on jäänud viimase paarituhande aasta jooksul omaenda propaganda tõttu karikatuurseks figuuriks. Vaarao tähelepanuväärne saatus tuuakse päevavalgele kuue köitva osa jooksul, milles äratatakse ellu tema hämmastav 67-aastane legendaarne valitsemisaeg, mille jooksul muutis ta langenud impeeriumi üheks kõigi aegade võimsamaks kuningriigiks. See on haarav teekond, mis hõlmab arvutigraafika abil valminud rekonstruktsioone, jahmatavaid kaadreid ja asjatundlikke kommentaare kirglikelt ekspertidelt, kes äratavad Vana-Egiptuse ellu nii, nagu ei kunagi varem, ning paljastavad sealjuures Ramsese süngeimad saladused ja valed. 

Samuti avastame Abu Simbeli kõrgustesse pürgivate skulptuuride saladusi, kõnnime Egiptuse kuningannade võimu jälgedes, uurime arhitekt Imhotepi geniaalsust, dešifreerime hieroglüüfe ja avame Giza püramiidi saladusi. See põnevate dokumentaalfilmide sari äratab ellu Egiptuse ajatu pärandi ning heidab valgust verstapostidele, mis kujundasid tsivilisatsiooni, ja murrangulistele avastustele, mis köidavad ikka veel tervet maailma.

Viasat History telekanal on saadaval enamikes Eesti teleoperaatorite pakettides. Täpsema informatsiooni saamiseks kontakteeru otse oma teenusepakkujaga. 

Sarja avasõnad „Mees, kes painutas ja väänas ajalugu. KUID TA EI OLNUD ÜKSI“ mõjuvad nagu meeldetuletus.

See lause on Viasat History uue kaasahaarava dokumentaalsarja „Natsid: Kurjuse niidid“ tuum. Esimene osa on eetris esmaspäeval, 9. veebruaril kell 22.00, uued episoodid igal esmaspäeval samal ajal.

See ei ole lihtsalt üks järjekordne sari teisest maailmasõjast. See jutustab lugu inimestest, kes lõid kuritegevuse masinavärgi – psühhopaatide, fanaatikute, oportunistide ja halastamatute tehnokraatide võrgustiku –, mis võimaldas Adolf Hitleril oma visiooni ellu viia.

Kurjus ei eksisteeri vaakumis

Kolmas Reich pidi kestma tuhat aastat. See püsis vaid kaksteist, kuid selle lühikese aja jooksul kannatas maailm enneolematu ulatusega hävingut ja inimohvreid, kusjuures ohvrite enamiku moodustasid tsiviilisikud. Holokaustis mõrvati miljoneid juute.

Režiimi langemine 1945. aastal ei lõpetanud seda lugu – tagajärjed, kohtumõistmine ja arveteklaarimine kestis aastakümneid.

„Natsid: Kurjuse niidid“ naaseb sündmuste algpunkti: sõjajärgsele Saksamaale, mis oli alandatud, majanduslikult laastatud ja poliitiliselt kaootiline. Sari viib meid Müncheni suitsu täis õllesaalidesse, kus Adolf Hitler kõneles esimest korda rahvahulkadele, kes otsisid meeleheitlikult eesmärki, korda ja lootust.

Sealt sai ta esimesed liitlased Rudolf Hessi, Alfred Rosenbergi, Ernst Röhmi ja Hermann Göringi. Need mehed mõistsid kiiresti, et uus juht võib olla nende värav võimu juurde.

Üks ideoloogia, mitu nägu

Selle asemel et jutustada ühte lugu, põimitakse esimeses 12 osas kokku mitu kurjuse niiti. Igas episoodis keskendutakse ühele Hitleri lähiringi kuulunud inimesele. Tegemist pole aga elulugude sarjaga, vaid selles analüüsitakse, kuidas erinevad isiksused muutusid ühe masina hammasratasteks.

Me tutvume SA (Sturmabteilung) julma ülema Ernst Röhmiga. Ta oli üks väheseid mehi, kes kõnetas Hitlerit eesnimega – kuni tema ambitsioonid muutusid ohtlikuks. Tutvume ka Rudolf Hessiga, fanaatiliselt lojaalse füüreri asetäitjaga, kelle salapärane põgenemine Suurbritanniasse tõstatab küsimusi fanatismi, meeleheite ja natside eliidi sisemiste murrangute kohta. Natsiideoloog Alfred Rosenberg näitab, kuidas empaatiavabad ideed võivad muutuda massimõrva tööriistadeks, isegi kui nende autor jääb varju.

Propaganda, seadused ja hirm: süsteemi tugisambad

Sarjast selgub, et natsism oli palju keerulisem kui lihtsalt vägivaldne diktatuur. See oli ka sõnade, visuaalide ja õigusnormide maailm.

Propagandameister Joseph Goebbels kasutas keelt relvana, et luua miljonite sakslaste jaoks alternatiivne reaalsus. Hitleri isiklik nõunik Hans Frank, kes oli hariduselt jurist, kasutas seadusi terrorivahendina ja sai seetõttu sünge hüüdnime Poola lihunik. Arhitekt ja relvastusminister Albert Speer rajas sõja materiaalse aluse, kuid püüdis hiljem veenda maailma ja iseennast, et ta ei teadnud midagi.

Võim, mis lummab ja hävitab

Ühes episoodis kõlavad sõnad „Kolmanda Reichi kabinettides tähendasid võim ja positsioon kõike“.

Sari paljastab halastamatult, kuidas võimukoridorid vormisid selliseid tegelasi nagu Martin Bormann – režiimi varjatud võimuvahendaja, kes kontrollis juurdepääsu füürerile – ja Hermann Göring – natside liialduste barokne sümbol, kelle kinnisideedeks olid tiitlid, privileegid ja luksus ning kes kaotas järk-järgult tegeliku kontrolli sõjamasina üle, mida ta oli aidanud üles ehitada.

Sarja lõpus tutvustatakse kahte sõjaväelast: Karl Dönitzit, kes oli Hitleri ootamatu järeltulija Reichi viimastel päevadel, ning Wilhelm Keitelit, kes täitis kuulekalt käske ja rõhutas lõpuni välja, et ta oli lihtsalt lojaalne sõdur. 

Kuid kas kuulekus võib õigustada kuritegu?

Sarjas vaadeldakse ajalugu uue nurga alt

Sarja looja Andrew Wall rõhutab, et eesmärk oli kujutada kurjategijaid inimestena – mitte selleks, et neid süüst vabastada, vaid selleks, et mõista, kuidas tavalistest ametnikest, kunstnikest, juristidest ja sõduritest said kuritegeliku süsteemi tugisambad.

Sarjas astuvad üles tunnustatud ajaloolased ja uurijad, teiste hulgas dr Lynette Nusbacher, dr Thomas Weber, dr Luke Daly-Groves, dr Robert Gerwarth ja kirjanik James Wyllie. Nende uutele arhiiviallikatele tuginev käsitus on värske ja intellektuaalselt täpne.

See on alles algus …

Sarja esimene osa on vaid sissejuhatus veelgi tumedamatele lugudele. Järgmises osas tutvuvad vaatajad SS-terrori arhitekti Heinrich Himmleri, holokausti ühe peamise korraldaja Reinhard Heydrichi ja bürokraadi Adolf Eichmanniga, kes muutis administratsiooni massihävitusrelvaks.

Esindatud on ka Kolmanda Reichi naised Leni Riefenstahl, Magda Goebbels ja Eva Braun, paljastades, kuidas võimu ja ideoloogia lähedal olemine võib moonutada eraelu ja moraalseid valikuid.

Miks vaadata?

Sarja loojad rõhutavad, et „Natsid: Kurjuse niidid“ ei ole tehtud ainult ajaloo õpetamiseks, vaid see on ka hoiatus. Adolf Hitler ei tegutsenud üksi: tema kuriteod tegid võimalikuks inimesed, kes toetasid, õigustasid ja viisid tema visiooni tingimusteta ellu. Nende lood on otsustava tähtsusega, et mõista, kuidas süsteemne kurjus tekib. See ei ole lihtsalt lugu minevikust, vaid ebamugav meeldetuletus, mis on endiselt aktuaalne.

Esilinastus esmaspäeval, 9. veebruaril kell 22.00. Uued osad on eetris esmaspäeviti kell 22.00 – telekanalis Viasat History.

Aleksander Suur on üks ajaloo kuulsamaid tegelasi, kuigi tema valitsusaeg kestis vaid 12 aastat. Kahekümnendates eluaastates vallutas ta Pärsia impeeriumi, sai Egiptuse vaaraoks ning asutas kümneid linnu, millest paljud nimetas enda järgi.

Jaanuaris jõuab Viasat History eetrisse uus dokumentaalsari Aleksander Suurest, mis jutustab tema elu läbi tema parima sõbra Hephaistioni silmade. Rekonstrueeritud stseenide, CGI-efektide ja värskete arheoloogiliste leidude abil avaneb vaatajale Aleksandrist üllatavalt intiimne portree. Allpool toome välja mõned huvitavad faktid tema kohta, mida sa võib-olla ei teadnud.

1. Ta ei kaotanud kunagi ühtegi lahingut

Aleksander pidas oma esimese lahingu kõigest 18-aastaselt ning järgneva 15 aasta jooksul ei kaotanud ta ühtegi lahingut – just seetõttu hakati teda kutsuma Suureks. Kuigi mitmed kokkupõrked olid äärmiselt verised ja ta oli korduvalt kaotuse äärel, suutis ta tänu oma geniaalsele taktikale, kiirele vägede mobiliseerimisele ja Makedoonia falangi nutikale kasutamisele alati vastaseid võita, sealhulgas ka arvuliselt ülekaalukat Pärsia armeed. Aleksandri väljatöötatud sõjalisi strateegiaid õpetatakse sõjaväeakadeemiates tänapäevani.

2. Ta lõhnas erakordselt hästi

Antiikautorite, nagu Plutarchos ja Aristoksenos, sõnul oli Aleksandril mitte ainult värske hingeõhk, vaid ka tema nahk eritas nii meeldivat lõhna, et isegi riided imbusid sellest läbi. Hilisemad uurijad on arvanud, et see eripära võis olla seotud tema naha omadustega – kirjelduste järgi oli Aleksander väga heleda nahaga, kuid roosaka jumega. Teised peavad seda lihtsalt üheks paljudest legendidest, mis pidid teda veelgi jumalikumana näitama.

3. Ta nimetas paljud linnad enda järgi – ja ühe oma hobuse järgi

Aleksander asutas kümneid linnu, millest paljud kandsid tema nime. Enamasti rajati need varasemate sõjaväebaaside asemele, mis olid tekkinud vallutuste käigus. Mitmed linnad jätkasid õitsemist ka pärast tema surma – Egiptuse Aleksandria kannab tema nime tänapäevani ning seal elab ligi kuus miljonit inimest.

Ent tänapäeva Pakistani aladel asub ka linn nimega Bucephala, mille Aleksander nimetas mitte enda, vaid oma armastatud hobuse Bucephaluse järgi. Ta sai selle hobuse kümneaastaselt, kui keegi teine ei suutnud metsikut looma taltsutada. Bucephalus saatis Aleksandrit kogu teekonna Indiasse, kus ta lõpuks lahingus surmavalt haavata sai.

4. Ta kasutas „tiivulisi” mehi kindluse vallutamiseks ja armus esimesest silmapilgust

Legendi järgi vallutas Aleksander tänapäeva Usbekistani aladel asunud näiliselt vallutamatu Sogdiana kaljukindluse ilma otsese lahinguta ja vaid mõnesaja mehe abil. Ta käskis 300 sõduril ronida kindlust kandvale kaljule telgikinnituste ja köite abil ning seejärel lehvitada linast riidetükki, justkui oleksid neil tiivad. „Tiivuliste” meeste vaatepilt hirmutas kindluse kaitsjad sedavõrd, et nad alistusid kohe.

Vange üle vaadates märkas Aleksander Baktria aadliku teismelist tütart Roxanat ja armus temasse silmapilkselt. Makedoonlaste sõnul oli ta Aasia kauneim naine – kaunim oli vaid kuningas Dareiose abikaasa –, mistõttu pole ime, et vallutaja kaotas tema südamele hetkega. Mõni kuu pärast Aleksandri surma sünnitas Roxana poja, kes sai nimeks Aleksander IV.

5. Ta võis end surnuks juua

Ajaloolased vaidlevad selle üle tänaseni, kuid vabalt tõlgendades võib öelda, et Aleksander jõi end surnuks. Ta oli tuntud suurte pidusöökide ja rohke alkoholitarbimise poolest, millega tähistas oma võite. Lõputud sõjakäigud koos pideva joomisega kurnasid tema organismi ning muutsid ta vastuvõtlikuks Idas levinud haigustele, nagu malaaria ja tüüfus. Isegi pärast Babüloonias haigestumist ei loobunud ta alkoholist, mis halvas tema paranemisvõimalusi veelgi. Palavik süvenes, teda vaevasid luulumõtted ning lõpuks kaotas ta teadvuse ja suri – vahetult enne oma 33. sünnipäeva.

Teade Aleksandri surmast vapustas makedoonlasi: paljud puhkesid nutma, ajasid pea paljaks ja mõnede allikate järgi isegi näljutasid end surnuks. Aleksandri keha asetati kuldsesse sarkofaagi, mis täideti meega, et säilitada surnukeha seisukord.

Aleksander Suur jättis ajalukku sügava jälje. Ta lõi ulatusliku hellenistliku maailma, levitas Kreeka kultuuri, rajas linnu ja kaubandusvõrgustikke ning seadis oma sõjalise geniaalsusega eeskuju paljudele hilisematele impeeriumidele. Viasat History sari „Aleksander Suur: legendaarne vallutaja” kujutab mitte ainult müüti, vaid ka inimest selle legendi taga. Dokumentaalsari on eetris alates 5. jaanuarist esmaspäeviti kell 22.00.

9. detsembril kell 22.00 esilinastub telekanalil Viasat History uus dokumentaalsari „Aadria mere varjatud saladused”, mis avab Euroopa ühe mõjukaima piirkonna 30 000-aastase ajaloo. Sari näitab, kuidas Aadria mere piirkond on kujundanud lääne tsivilisatsiooni alates jääajal piirkonda asustanud elanikest kuni nüüdisaegsete konfliktideni.

Muinasajast esimesteni kuningriikideni

Arheoloog Darko Komšo avastas Istrias asuvast Romualdi koopast enam kui 30 000 aasta vanused koopamaalid, mis muutsid kogu Kagu-Euroopa muinasajaloo käsitlust. Need leiud, koos Sloveenia Divje Babe koopast leitud 60 000 aasta vanuse neandertallaste flöödiga ja Horvaatias leitud säilmetega, heidavad valgust piirkonna varaseimate asukate elule.

Sari uurib ka iidse histri rahva ajalugu, kes elas Istria poolsaarel alates 1500. aastast eKr. Nende valitsejast, kuningas Epulonist, kujunes vastupanu sümbol, kui ta otsustas 177. aastal eKr, et surm on parem kui roomlaste kätte langemine. Veealused uuringud Zambratija lahes on toonud päevavalgele Vahemere vanima õmmeldud paadi ja 6000 aasta vanuse uppunud asula, mis annab haruldase sissevaate ammu kadunud rannikuelanike eluolusse.

Rooma ja raevukad Aadria hõimud

Rooma ja Illüüria kuningriikide piir jooksis aastasadade jooksul Aadria mere äärest. Kuninganna Teuta piraadilaevastik heitis Rooma ülemvõimule kinda, samas kui delmatae hõimul õnnestus üle 160 aasta Rooma võimu vastu seista, enne kui nad keiser Augustusele alistusid. Sellest piirkonnast kujunes risttee, kus erinevad kultuurid omavahel kokku puutusid, kauplesid ja üksteist oluliselt mõjutasid.

Vis – saar, mis kontrollis kogu merd

Horvaatia Visi saart, mis on kaetud militaartunnelitega, on pikka aega peetud võtmeks, et kindlustada ülemvõim Aadria merel. 1992. aasta Horvaatia iseseisvussõja ajal loobus Jugoslaavia armee saarest võitluseta, jättes maha ulatusliku militaartaristu. Sajandite jooksul on katalaanid, prantslased, britid, Habsburgid, itaallased ja sakslased kõik püüdnud seda strateegilist positsiooni enda kontrolli alla saada. Tänaseks seisavad Visi kahurid ja punkrid jõude ning saarest on saanud rahu sümbol.

Miks vaadata?

„Aadria mere varjatud saladused“ hingematvalt kaunite kaadritega rännak kiviajast tänapäevani. Vaatajad uurivad arheoloogide ja ajaloolaste vahendusel eelajaloolisi koopaid, veealuseid varemeid ja hüljatud sõjaväeobjekte, mis annavad aimu kunagiste tsivilisatsioonide vastupidavusest ja leidlikkusest. Aadria meri on Euroopa ajaloo elav arhiiv.

Esilinastus: 

Alates 9. detsembrist igal teisipäeval kell 22.00 telekanalil Viasat History. See on kohustuslik vaatamine igale ajaloo, arheoloogia ja kaasahaaravate lugude austajale.

Selle aasta detsembris esilinastub Viasat History kanalil „Rappija Jack: verega kirjutatud“. Haarav dokudraama paljastab, et judinaid tekitav müüt Rappija Jackist ei põhine üksnes jõhkratel mõrvadel, vaid ka sensatsioonijanusel meediapettusel. Näeme, kuidas ajakirjandus aitas 19. sajandi lõpus luua ühe ajaloo kõige märgilisema koletise.

Kuritegevus, kaos ja õudusest vaimustunud linn

1888. aastal oli London äärmiselt lõhestunud. Rikkad nautisid elu West Endis, samal ajal kui East Endi, eriti Whitechapeli piirkonda vaevasid ülerahvastatus, vaesus ja vägivald. Augustist novembrini tapeti viis prostituudina töötanud naist. Nende kõri oli läbi lõigatud ja kehad moonutatud.

Samaaegselt toimus ajalehtede buum. Juhtiv tabloid The Star, mida müüdi päevas üle 300 000 eksemplari, toitis ajastule omast sensatsioonihimu. Viktoriaanid tundsid juba ennegi tõmmet vere, avalike poomiste, kurjategijate ülestunnistuste ja surmahõnguliste atraktsioonide poole nagu Madame Tussaudi õuduste kamber. Õhkkond oli küps tõelise legendi tekkimiseks.

Sensatsioonijanuse ajakirjanduse tõus

19. sajandi lõpus võttis maad uut tüüpi sensatsioonijanuline ajakirjandus, millest kujunesid tänased tabloidid. Selle eesmärk ei olnud üksnes avalikkuse teavitamine, vaid ka šokeerimine ja meelelahutuse pakkumine. Pealkirjad muutusid järjest teatraalsemaks, illustratsioonid õõvastavamaks ja kuritegude kirjeldused üha liialdatumaks.

Üsna pea vajas ajakirjandus avalikkuse köitmiseks midagi veelgi sensatsioonilisemat.

Nad vajasid kurikaela.

Võltsitud kiri, mis lõi koletise

1888. aasta septembris saabus Londoni uudisteagentuuri punase tindiga kirjutatud kiri. Rappija Jacki nimega allkirjastatud kiri pilkas politseid ja lubas peagi uusi mõrvu.

Ajalehed haarasid sellest otsemaid kinni. Otse ajakirjandusele kirjutanud mõrvar mõjus vastupandamatult ja nimi Rappija Jack levis üle kogu Suurbritannia peaaegu üleöö.

Aastakümneid hiljem tunnistas The Stari ajakirjanik Fred Best, et võltsis kirja selleks, et rohkem lehti müüa. Lõpuks vallandati ta võltsimise eest, aga kahju oli juba tehtud. Rappija Jacki nimi jäi püsima.

Kuidas ajakirjandus leiutas sarimõrvari narratiivi

Pärast esimese kirja avaldamist uskusid nii avalikkus kui ka politsei üha enam, et mõrvad sooritas üks isik. Tegemist oli esimese sarimõrvariga kaasaegse meedia ajaloos. Varasemalt kahtlustasid uurijad vägivaldseid jõuke või muid kuritegusid.

Sensatsiooniline meediakajastus andis juurdlusele täiesti uue suuna. Tabloidid sidusid omavahel mitteseotud mõrvu, liialdasid detailidega ja esitasid kahtlaseid tõendeid faktide pähe. Sellega lõid nad õõvastava tegelaskuju: Londoni tänavatel varitseva üksildase peatamatu tapja.

Rappija Jacki müüt levis üle kogu maailma ja elab tänaseni.

Hirmust meelelahutuseni: meedias sündinud tapja

1888. aasta lõpuks olid tapmised lõppenud, kuid legend paisus üha suuremaks. Lõpuks ajalehtede tiraaž langes, toimetajad vallandati ja London liikus edasi, aga maailm on endiselt Rappija Jackist haaratud.

See hullus aitas kaasa detektiivikirjanduse tekkimisele, kus ohjad võttis loogika ja teadus, mitte pime hirm. Irooniliselt aitas tabloidide sensatsiooniline krimiajakirjandus kaasa ka sellele, et päris uurijad hakkasid sarimõrvareid tõsisemalt uurima.

Rappija Jackist sai eeskuju tulevastele kurjategijatele, kirjanikele, ajakirjanikele ja kriminoloogidele.

Vaata sarja „Rappija Jack: verega kirjutatud“ Viasat History kanalil.

Tutvuge tegeliku looga legendi taga. „Rappija Jack: verega kirjutatud“ on eetris alates 1. detsembrist esmaspäeviti kell 22.00 telekanalil Viasat History.

Kuigi Vana-Kreekat tuntakse demokraatia, filosoofia ja kunsti sünnipaigana, paljastab Viasat History uus dokumentaalsari „Vana-Kreeka: sünged kroonikad“ palju tumedama tõe. Viieosalises sarjas heidetakse valgust vägivallale, orjusele ja inimohverdustele, mida marmortemplite hiilgus ja kangelasmüüdid sajandeid varjasid.

Esilinastus: neljapäeval, 6. novembril kell 22.00 Viasat History kanalil.

Kummutame müüdi: milline oli Vana-Kreeka tegelikult?

Tavaliselt kujutatakse Vana-Kreekat lääne tsivilisatsiooni ideaalina. Kuid selles dokumentaalsarjas kutsutakse vaatajat uurima, mis peitub selle romantilise kuvandi taga. Arheoloogiliste leidude ja kriminalistika abil paljastavad ajaloolased ja eksperdid šokeeriva tõe – alates orjusel põhinevast majandusest kuni ohverdamisrituaalide ja lakkamatu sõjategevuseni.

Kas teadsite, et Antiik-Ateenas moodustasid orjad ligi kolmandiku linna elanikkonnast? Või et Minose kultuuri aladelt on leitud inimohver, kelle rituaali katkestas maavärin?

Viis sünget peatükki Vana-Kreeka ajaloost

1. osa: „Legendid ja veri“. Uuritakse Kreeka tsivilisatsiooni pronksiaja algeid alates inimohverdustest ja looduskatastroofidest kuni Santorini vulkaanipurskeni, mis võis panna aluse Atlantise müüdile.

2. osa: „Sõda ja mängud“. Tuuakse esile olümpiamängude vägivaldne pool: nimelt said sportlased julmade võistluste tagajärjel sageli surma. Samuti pööratakse tähelepanu sellele, kuidas pidev sõjategevus mõjutas linnriikide rivaalitsemist.

3. osa: „Orjad ja demokraadid“. Paljastatakse orjatööle rajatud Ateena demokraatia paradoksaalne olemus. Luubi all on Laurioni hõbedakaevandused, mille pimedates käikudes töötasid ja surid orjastatud inimesed, et Ateena saaks õitseda.

4. osa: „Vendade sõda“. Tehakse ülestähendusi Peloponnesose sõjast, mille tagajärjel Antiik-Kreeka lõhestus. Lisaks näidatakse tõendeid maailma esimese leegiheitja ja massihaudade kohta Siracusas, kus hukkusid tuhanded ateenlastest vangid.

5. osa: „Aleksander Suur“. Võetakse uuesti vaatluse alla Aleksander Suure elu. Seejuures viidatakse asjaolule, et ta võis olla seotud oma isa mõrvaga, ja uuritakse, kuidas sai vabastajast halastamatu vallutaja.

Eksperdid paljastavad Vana-Kreeka karmi tegelikkuse

„Vana-Kreeka ajaloos valitses kaos,“ ütleb dr Samuel Gartland. „Lugematud kogukonnad pöördusid üksteise vastu ja võitlesid halastamatult.“

Dr Lloyd Llewellyn-Jones lisab: „Antiik-Ateenas ei olnud naistel õigusi, isegi mitte õigust oma lastele. Olen võrrelnud nende olukorda tänapäeva Talibani all elavate naistega.“

Professor Sommer võtab teema kokku tabavalt: „Et näha valgust, peame kõigepealt nägema pimedust.“

Tõde, mis rebib müüdid puruks

Vaadake kindlasti seda teedrajavat dokumentaalsarja, mis kummutab senised arusaamad Vana-Kreekast. „Vana-Kreeka: sünged kroonikad“ esilinastub 6. novembril kell 22.00 Viasat History kanalil. Uued osad on eetris igal neljapäeval.

14. sajandil laastas katk ehk must surm kogu Euroopat, tappes miljoneid inimesi ja muutes ajalugu igaveseks. Nüüd selgitatakse haaravas kaheosalises dokumentaalsarjas „Must surm: esimene patsient“, mis esilinastub 25. oktoobril kell 22.00 Viasat History kanalil, kuidas pandeemia alguse sai ning kes oli selle esimene ohver.

Inimkonna suurim katastroof

Must surm tabas Euroopat 1347. aasta paiku ja levis hämmastava kiirusega. Ainuüksi aastatel 1347–1351 hävitas see pea poole Euroopa elanikkonnast. Katk levis mööda kaubateid, liikudes sadamatest linnadesse ja sealt edasi kõrvalistesse küladesse. Haigust esines mitmel kujul: muhkkatk põhjustas valulikku lümfisõlmede põletikku, septilise katkuga kaasnes elundipuudulikkus ning kopsukatk levis piisknakkuse teel, mistõttu oli see äärmiselt nakkav.

Keskaegsed arstid ei suutnud selle tõve päritolu välja selgitada. Inimesed uskusid, et katk oli jumalik karistus, nn rikutud õhu tagajärg või astroloogiliste mõjutuste tulemus. Tegelik süüdlane oli aga bakter Yersinia pestis, mida kandsid inimestele edasi närilistel elavad kirbud.

Esimese patsiendi otsingud

Dokumentaalsari on rajatud ajalooprofessor Philip Slavini uurimistööle, milles ta toetub ajalooürikutele ja moodsatele uurimismeetoditele, et tuvastada esimene eurooplasest katkuohver. Slavini uuringud viivad meid tagasi 1330ndatesse tänapäeva Kõrgõzstani aladele.

Kõrgõzstani territooriumilt avastati 1338. aastast pärinevad keskaegsed hauad, mille raidkirjadel mainiti surma põhjusena katku. Skeletijäänustelt leiti analüüsi käigus bakteri Yersinia pestis DNA-d, mis viitab asjaolule, et need luud võisid kuuluda esimestele katkuohvritele. Kui see teooria leiab kinnitust, pärineb musta surma nn esimene patsient Kesk-Aasiast, kust haigus levis mööda Siiditeed.

Arheoloogia, geneetika ja ajalugu põimuvad Slavini uurimuses üheks ainulaadseks detektiivilooks – see on põnev näide sellest, kuidas tänapäeva teadus suudab leida vastuseid sajanditevanustele küsimustele.

Kuidas katk muutis ühiskonda

Musta surma tagajärjed olid laastavad, kuid samal ajal andsid need hoogu muutustele üle kogu Euroopa.

•               Tööjõupuudus suurendas talupoegade läbirääkimisjõudu, mis viis järk-järgult pärisorjuse kaotamiseni.

•               Majandus nihkus: rahvastiku järsu vähenemise tõttu tõusid palgad ja tekkis uus sotsiaalne dünaamika.

•               Usk ja kultuur said raputada: inimesed üritasid vastuseid leida müstitsismist, tekkisid flagellantide kolonnid ning kunstis hakati kasutama surmatantsu motiivi.

•               Kuigi epidemioloogia kujunes välja hiljem, üritati katku tõttu rakendada esimest korda karantiinimeetmeid. Näiteks Veneetsias võeti kasutusele sõna quarantena (neljakümnepäevane laevade ja inimeste eraldatus).

Üllatavad seigad ja kurioosumid

•               Must surm tappis rohkem inimesi kui ükski sõda või loodusõnnetus ajaloos.

•               Hinnanguliselt vähenes Euroopa elanikkond 40–60% võrra.

•               Massihaudadest leitud arheoloogiliste säilmete põhjal saab öelda, et tollal olid üksikmatused võimatud; pigem kaevati suuri auke, kuhu asetati kümneid surnukehi.

•               Tänapäeva geneetilised uuringud näitavad, et Yersinia pestis on ikka veel liikvel, kuid palju ohutumal kujul. Katkujuhtumeid esineb endiselt USAs, Hiinas ja Madagaskaril.

•               Mõne teooria kohaselt viis tööjõupuudus ka tehnoloogiliste uuendusteni, kuna inimesed otsisid võimalusi, kuidas asendada füüsiline töö masinatega.

Põnev dokumentaalsari tänapäeva vaatajaskonnale

Kaheosaline sari „Must surm: esimene patsient“ ei vii vaatajaid mitte üksnes põnevale minevikurännakule, vaid on ka mõtisklus sellest, kuidas pandeemiad maailma kujundavad. Sellega tuletatakse vaatajatele meelde, et nagu 14. sajandil, on inimkond ka tänapäeval tundmatute haiguste suhtes haavatav.

Professor Slavin ja tema meeskond tõestavad, et esimese patsiendi leidmine ei ole pelgalt akadeemiline küsimus – see on võti, mille abil mõista haiguste levikut ja ennetada tulevasi pandeemiaid.

Kaheosaline dokumentaalsari „Must surm: esimene patsient“ esilinastub 25. oktoobril kell 22.00 Viasat History kanalil. 

Ajaloos on olnud hulganisti kuningaid, kes on valitsenud nii täieliku võimu kui ka täieliku terroriga. Nende pärand, mis on juurdunud Rooma, Venemaa, Inglismaa ja Juudamaa ajalukku, on kirjutatud verega. Kas nad olid tõepoolest koletised või poliitika, paranoia ja propaganda ohvrid? Uues sarjas „Mõrvarlikud monarhid“, mis esilinastub alates 7. oktoobrist teisipäeviti kell 22.00 Viasat History kanalil, otsitakse tõendusmaterjali abil nendele küsimustele vastuseid.

Kes olid need kuus mõrvarlikku monarhi?

Nad olid valitsejad, kelle täieliku võimuga kaasnes täielik terror. Iga monarh jättis endast maha hävingu, mille vallandas nende paranoia, võimuiha või kalkuleeriv julmus.

Herodes I Suur – teda mäletatakse kui piibellikku lapsetapjat, kes mõrvas isegi omaenda pojad.

Caligula – Rooma nn hullumeelne keiser, kes söötis oma ohvreid loomadele ja väitis, et on jumalus.

Halb kuningas John Maata – Robin Hoodi legendis ei olnud tema lugu kaugeltki nii sünge; tegelikkuses näljutas ta surnuks perekondi ja reetis oma veresugulasi.

Henry VIII – Inglismaa türann, kelle käsul hukati kümneid tuhandeid inimesi, sealhulgas kaks tema abikaasat.

Ivan Julm – Venemaa paranoiline tsaar, kes korraldas tapatalguid ja tappis oma pärija.

Nero – antikristlik keiser, kes põletas kristlasi elusalt ja mõrvas oma ema.

Iga juhtum avaneb nagu mõrvatoimik, milles olevad tõendid viitavad nii hullumeelsusele kui ka meetodile.

Mis muutis nad tapjaks?

Kas hullumeelsus, haigus, lapsepõlvetrauma või hoopis puhas võimuiha? Valitsejaid asuvad sarjas profileerima ajaloolased, uurijad ja kohtupsühholoogid, kes käsitlevad iga lugu kui tänapäevast kriminaalasja. Luubi alla võetakse Caligula ootamatu sadismilembus, Ivan Julma paranoia, mis järgnes tema abikaasa surmale, ja Nero sügav kultuuriarmastus, mille kõrval kahvatus tema huvi poliitika vastu.

Kuidas sarjas nende kuriteod taaselustatakse?

Sarjas „Mõrvarlikud monarhid“ luuakse põnevate taaslavastuste ja tehisarupõhiste rekonstruktsioonide abil valitsejatest elav ettekujutus. Mõrvatoimikud on avatud ja tõendid vaadatakse uuesti läbi. Isegi sajandeid hiljem on õhus küsimus, kas nad väärisid oma mainet või on ajalugu nende kuritegusid üle paisutanud.

Kes oli neist kõige verisem?

Kas nad olid türanniks sündinud või ajasid võim ja paranoia nad hulluks? Kas mõnel neist võisid olla vaimsed häired või maalis ajalugu neist tegelikkusest karmima pildi?

„Mõrvarlikud monarhid“ ärgitab vaatajaid kaaluma tõendeid ja võtma ise valitsejate suhtes seisukohti. Lõppude lõpuks on ajalugu kord nende üle juba kohut mõistnud, kuid selles sarjas söandatakse nad taas kohtukulli ette tuua. Sari on eetris alates 7. oktoobrist igal teisipäeval kell 22.00 Viasat Historys.

„Stettinist Läänemere äärest kuni Triesteni Aadria rannikul on laskunud raudne eesriie üle mandri.“ Winston Churchilli sõnad 5. märtsil 1946. aastal ei olnud üksnes hoiatava iseloomuga, vaid tähistasid ka uut ajastut, mil maailm oli ligi pool sajandit killustunud. Seda ajajärku kujundas väike rühm võimsaid, karismaatilisi ja sageli halastamatuid inimesi, kelle otsused mõjutasid miljonite saatust.

Uus sari „Külma sõja titaanid“ esilinastub esmaspäeval, 15. septembril kell 22 Viasat History kanalil ja viib vaatajad ajarännakule läbi pea 45 aastat kestnud ida-lääne rivaliteedi. See ei ole ainult lugu vastandlikest ideoloogiatest, vaid selle kese lasub inimestel – alustades Churchilli, Stalini ja Trumaniga ning lõpetades Mao Zedongi, Kim Il Sungi, Hruštšovi, John F. Kennedy, Brežnevi, Reagani, Thatcheri ja Gorbatšoviga.

Aastakümneid kujundas külm sõda poliitilisi kaarte, igapäevaelu ja jõudude tasakaalu ning mõjutas maid Berliinist Balkani poolsaareni ja Läänemerest Musta mereni. Riigipead pidasid Jaltas ja Potsdamis läbirääkimisi, otsustades seal rahvaste saatuse üle ja tõmmates riigipiire, mille tagajärgi on näha tänapäevani. Kuigi tollal peeti neid isikuid mõnes riigis kangelasteks ja visionäärideks, süvendas nende poliitika ühiskonna lõhestatust, piiras vabadusi ja sütitas kokkupõrkeid ka neist kaugetel maadel.

Sarjas uuritakse võimule jõudmise meetodeid ja ninameeste mitmesuguseid juhtimisstiile. Seejuures näidatakse, kuidas vastandusid Stalini raudne haare ja suurpuhastused ning Mao revolutsioonikirg Nixoni diplomaatilistele manöövritele ja Gorbatšovi murrangulistele reformidele. Sarjas antakse ülevaade sellest, kuidas kohalikud konfliktid, mis ulatusid Koreast ja Vietnamist Afganistani ja Lähis-Itta, muutusid ülemaailmse vastasseisu võitlusväljaks. Samuti selgub, millisel moel kujundasid Washingtonis, Moskvas, Pekingis ja Havannas tehtud otsused elu nii Euroopas kui ka mujal.

Kaheksaosaline dokumentaalsari „Külma sõja titaanid“ esilinastub 15. septembril kell 22 Viasat History kanalil. Uued osad on eetris igal esmaspäeval.

Neliteist aastat enne RMS Titanicu hukatuslikku esimest merereisi 1912. aasta aprillis kirjutas Ameerika kirjanik ja kogenud meremees Morgan Robertson kummitusliku jutustuse „The Wreck of the Titan: Or, Futility“ (1898). Raamatus oli uppumatu Titan hiiglaslik liinilaev, mis põrkas aprillikuus Põhja-Atlandil kokku jäämäega, kuid millel ei olnud reisijate jaoks piisavalt päästepaate. See oli saatus, mis tabas ka Titanicut. Seda uskumatult ettenägelikku lugu uuritakse taas uues teedrajavas dokumentaalsarjas „Titanic: laevavraki saladused“, mis on eetris Viasat History kanalil kolmapäeval, 17. septembril kell 16.50. Vaatajad viiakse ookeanisügavustesse, et paljastada, kuidas Titanicu vrakk neljakümne aasta eest avastati.

Kõhedad sarnasused, mis said tõeks

•               Robertsoni jutustus ennustab Titanicu katastroofi põhilisi tahke:

•               Titani pikkus oli 240 meetrit, mis jäi vaevu alla Titanicu 269-meetrisele kerele, ning mõlemaid ülistati kui maailma suurimaid laevu.

•               Mõlemaid kutsuti uppumatuks.

•               Traagiline kokkupõrge jäämäega juhtus Põhja-Atlandil ühel aprillikuu südaööl.

•               Mõlemal jätkus päästepaate (Titanil 24 ja Titanicul 20) vaid kolmandikule reisijatest, mistõttu oli väga palju ohvreid.

•               Mõlema hukule määratud laeva pardal oli üle 2000 reisija ja meeskonnaliikme.

•               Robertsoni raamatus pannakse rõhku ohule, mida kujutavad endast liigne usk tehnoloogiasse ja loodusseaduste eiramine.

Sarjas „Titanic: laevavraki saladused“ heidavad asjatundjad valgust varjatud vihjetele ja paljastavad, kuidas „Futility“ on nii hoiatuslugu tehnoloogia ülimuslikkusest kui ka kummituslik eelaimus ühest ajaloo ohvriterohkeimast meretragöödiast.

Titanicu leidmise rääkimata lugu

Tähistamaks ühe kuulsaima arheoloogilise leiu neljakümnendat aastapäeva avab „Titanic: laevavraki saladused“ Titanicu loos uue peatüki, kirjeldades lähemalt, kuidas see sümboliks saanud aurik pea nelja kilomeetri sügavuselt Atlandi ookeani põhjast üles leiti.

Selles kaheosalises dokumentaalsarjas antakse seninägematu pilt meestest, kes selle tähelepanuväärse avastuseni jõudsid.

Esimeses osas võetakse kokku aastakümneid väldanud ebaõnnestunud otsingud ja aardeküttide katsed kuni uusima sonar- ja kaameratehnoloogia kasutuselevõtuni 1980ndate lõpul, millesse panustas Texase naftamiljardär Jack Grimm. Grimmi uurimisretkedega, mida iseloomustasid sihikindlus ja omapärasus (näiteks katse tuua kaasa ahvipärdik), tehti ära vajalik eeltöö, kuid vrakini siiski ei jõutud.

Teises osas tutvustatakse tunnustatud mereteadlast ja -uurijat Robert Ballardi, kes kasutas Titanicule jälile jõudmiseks kattevarjuna USA mereväe missioone, mille eesmärk oli leida kadunud tuumaallveelaevu.

Prantsuse teadlaste ja tipptasemel allveetehnoloogia abil leidis Ballardi meeskond lõpuks Titanicu vraki ning muutis meie teadmisi katastroofist igaveseks.

Sari on kui ajatelg, milles kajastatakse põnevaid otsinguid, vraki avastamist ja järelmõju. Sealjuures kirjeldatakse, kuidas Titanicu leidmine mõjutas meie arusaamu ning andis hoogu uutele uuringutele ja arutelule.

Mis on selle dokumentaalsarja juures silmapaistvat?

„Titanic: laevavraki saladused“ erineb teistest sarjadest, sest selles kombineeritakse

•               intervjuud retke põhiliikmetega, kellest mõni ei olnud avalikult enne rääkinud;

•               põhjalik ülevaade 1980ndate tehnoloogiast ja otsinguid mõjutanud geopoliitilisest maastikust;

•               haruldane arhiivimaterjal ja isiklikud lood, mis paljastavad avastussaaga inimlikkuse;

•               värske narratiiv, mille kohaselt ei ole Titanic ainult katastroofi kese, vaid ka pöördepunkt allveearheoloogias ja merendusajaloos.

Dokumentaalsarjas kõrvutatakse Titanicu avastamislugu „Futility“ kummitusliku eelaimusega, muutes üldtuntud tragöödia millekski, mis ajendab mõtisklema saatuse, inimeksimuste ja veealuse tõe lakkamatute otsingute üle.

Üksikasjalik ja haarav dokumentaalsari „Titanic: laevavraki saladused“ on eetris Viasat History kanalil 17. septembril alates kell 16.50. 

See suvi toob Viasat History ekraanile dokumentaalsarju, mis viivad vaatajad maailmamuutvate sündmuste, seni avastamata saladuste ja unustamatute isiksuste jälgedes ajas tagasi. Viasat History telekanal on saadaval enamikes Eesti teleoperaatorite pakettides.

“VÄRVILINE TITANIC” – PÜHAPÄEVAL, 29. JUUNIL KELL 13.55

Titanic oli 1912. aastal kõige värvikam ja silmapaistvam laev, kuid selle lugu räägitakse  sageli must-valgelt; nüüd esitletakse laeva selle tõelistes värvides fotode ja filmimaterjaliga, mis on tehtud spetsiaalselt selle sarja jaoks värviliseks- paljud neist esmakordselt-, äratades ellu inimesed, kes ehitasid 20. sajandi kõige kuulsama laeva ja sõitsid sellega. Nagu ütles ajaloolane Guy Walters: „See paneb sind mõistma, et need inimesed ei eksisteerinud must-valges maailmas. Nad elasid maailmas, mis oli sama värviline kui meie oma.”

„HIINA UUS TULEMINE” – PÜHAPÄEVAL, 29. JUUNIL KELL 22.00

See on moodsa Hiina kujunemislugu läbi 150 aasta ning juhtfiguuride nagu keisrinna Cixi, Mao Zedong ja Jack Ma. Hiina kaotas oma liidripositsiooni, aga taastas endisaegse hiilguse ning kasvas maailma võimsaimaks riigiks. Selles ajaloolises ja geopoliitilises uurimuses selgitame, kuidas Hiina end poliitiliste juhtfiguuride ning tagaplaanil tegutsenud suurkujude toel taas maksma pani. Kaheosalise dokumentaalsarja erakordsed arhiivikaadrid, ainulaadne animatsioon ja sarjas üles astuvad rahvusvahelised ajaloolased aitavad kummutada Lääne arusaama Hiinast. 

UUS! “VÄLJA KAEVATUD: ŠAMAANINAISE SALADUS” – PÜHAPÄEVAL, 6. JUULIL KELL 22.00

Üks haud. Üks naine. Üks lugu, mis on kestnud 9000 aastat. Saksamaal Bad Dürrenbergis leitud salapärane šamaanihaud pöörab pea peale kõik, mida arvasime teadvat Euroopa eelajaloost. Tõde, mille natsiajaloolased püüdsid moonutada, paljastub tänapäeva teaduse valguses – naine, keda peeti kunagi meessoost sõdalaseks, oli hoopis vaimne juht ja oma aja erakordne naine. See dokumentaal viib meid arheoloogia ja identiteedi ristteele.

“ERIPROGRAMM: VIIKINGITE ÖÖ” – ALATES 7. JUULIST ESMASPÄEVITI KELL 23.00

Siseneme sõdalaste, kuningate ja varjatud pärandite maailma Viasat History eepilisel viikingite ööl selle aasta juulis. Olge tunnistajaks võimsa Sinihamba dünastia tõusule meie uues sarjas „Viikingid: impeeriumi loomine”, vaadake uuesti murrangulist Eesti avastust sarjas „Salme viikingid: vanad viikingite matmislaevad”, avastage viikingite naiste raevukad ja mitmekülgsed rollid sarjas „Viikingi naised: rääkimata lugu” ning vaadake üks kord sajandi jooksul tehtud väljakaevamisi sarjas „Viikingid: kadunud kuningriik”. Hämmastavate rekonstruktsioonide, asjatundlike arvamuste ja uute arheoloogiliste avastuste abil paljastavad need haaravad dokumentaalfilmid müütide taga peituva tõe ja viikingite tegeliku pärandi.

Tunnustatud ajaloolane ja dokumentalist Bettany Hughes naaseb oma rahvusvahelise sarjaga „Bettany Hughesi aarete planeet“ Eestisse. Kui varasemal käigul uuris ta viikingite pärandit Saaremaal, Tallinna lähedalt leitud keskaegset laevavrakki ja Kihnu naiste rolli kogukonnas, siis uus saade viib vaatajad senisest sügavamale – sõna otseses mõttes. Saade Eesti peidetud aaretest esilinastub 23. mail kell 22.00 Viasat History kanalil.

Seekordses jaos keskendutakse Läänemere salapärasele allveemaailmale, mille põhjas puhkab sadu ajaloolisi vrakke, igaüks oma looga. Hughes asub visuaalselt lummavale teekonnale, kus kaamerad jõuavad kohtadesse, kuhu paljud eestlasedki kunagi sattunud pole. Kuid veealuste leidude kõrval pakub saade palju enamat – see põimib mineviku ja oleviku teaduse, looduse ning kultuuriga.

Tartus külastab Hughes teadlasi, kelle töölaual kohtuvad arheoloogia, geneetika ja keemia. Uudishimu ja teaduslik täpsus avavad akna ammu elanud inimeste ellu, luues põneva silla kaugete sajandite ja tänapäeva vahele. Saate selles osas saab vaataja aimu, kui palju võib peituda väikestes leidudes ja kui kaugele suudavad teadlased nende abil ajas rännata.

Hughesi tee viib ka Lõuna-Eestisse setode juurde – rahvakilluni, kes on oma kombestikku ja uskumusi hoidnud vapralt üle ajastute. Saates avaneb võimalus heita pilk nende tavadesse, kuhu kuulub nii hingede toitmine kui ka mitmehäälne laulmine. Kuid Hughes ei jää pelgalt kõrvaltvaatajaks, vaid sukeldub kultuurikogemusse kogu hingega.

Saates „Bettany Hughesi aarete planeet“ Eesti peidetud aaretest ei keskenduta üksnes arheoloogilistele väljakaevamistele ega muuseumiväärsetele leidudele, vaid esitletakse Eestit kui elavat kultuuriruumi, kus muistne ja tänapäevane segunevad. See tuletab meelde, et meie lugu ei seisne ainult minevikus, vaid ka selles, kuidas me seda mälestame, uurime ja edasi kanname.

„Bettany Hughesi aarete planeet – Eesti peidetud aarded“ esilinastub 23. mail kell 22.00, kordus on eetris 26. mail kell 15.05.

Viasat History telekanal on saadaval kõikide Eesti teleoperaatorite pakettides. Saated on eestikeelsete subtiitritega.

Viasat Historys esilinastuvad veebruaris ja märtsis uued dokumentaalid, mis viivad ajas rändama – avasta maailma kultuuriaarded, tunnista ajaloo pöördepunkte ja ela kaasa tõsielulistele ellujäämislugudele.

„Bettany Hughesi aarete planeet“ – uued avastused iidsetes linnades ja tuttavates paikades

Tunnustatud ajaloolane Bettany Hughes naaseb dokumentaalsarja „Bettany Hughesi aarete planeet“ uue hooajaga, mis viib vaatajad maailma kõige põnevamatesse ajaloolistesse ja kultuurilistesse sihtkohtadesse. Seekord avastab ta Gruusiat, Türgit, Aserbaidžaani, Omaani, Bulgaariat, Usbekistani ning Bettany naaseb ka Eestisse.

Hughesi esimesed saated viivad meid Gruusia iidsete veinivalmistamise traditsioonide, Bulgaaria kuldaarete ja Usbekistani Siiditee linnade juurde, avades ukse tsivilisatsioonide saladustele. Vaata dokumentaalsarja reedeti kell 22.00.

„Tõeline lugu Auschwitzi tätoveerijast“ – armastus ja ellujäämine ajaloo tumedaimas peatükis

Heather Morrise menuraamatul põhinev dokumentaalfilm räägib Lali Sokolovi ja Gita erakordsest armastusest, mis sai alguse Auschwitzi koonduslaagris. 1942. aastal Slovakkiast küüditatud Lali määrati laagri tätoveerijaks, kus ta kohtus Gitaga – see oli armastus esimesest silmapilgust, mida isegi sõda ei suutnud murda.

Oma elu kaalule pannes aitas Lali neil kahel ellu jääda. Nüüd, aastakümneid hiljem, naaseb nende poeg Gary esimest korda Auschwitzisse, et mõista oma vanemate pärandit ja tunda nende valu. Kas armastus võib tõesti kõik üle elada? Dokumentaalfilm “Tõeline lugu Auschwitzi tätoveerijast” esilinastub 1. märtsil kell 22.00.

„Katastroofide pühapäevad“ – draama, ellujäämine ja rääkimata lood ajaloo suurimatest tragöödiatest

Ajalugu on täis sündmusi, mis jätsid kustumatu jälje – mõnda neist mäletame, teised on siiani täis lahendamata saladusi. „Katastroofide pühapäevad“ viib meid Andide lennuõnnetuse ellujäämisloo, JFK mõrva uue analüüsi, lennu MH370 mõistatuse ja Waco piiramisoperatsiooni rääkimata tõdede juurde. Samuti näeme, kuidas looduskatastroofid on ajalugu kujundanud – „Tsunami: päev, mil laine tabas“ viib meid tagasi ühele hävitavamale päevale moodsa ajaloos. 

Viasat History on nagu pilet ajarännule, kus kohtad põnevaid ajaloolisi lugusid ja ekspertide arvamusi. Sul on parim istekoht nägemaks pöördelisi hetki ajaloos ja inimesi, kes on mineviku kujundanud. Telekanal on saadaval kõikides Eesti teleoperaatorite pakettides.

17. jaanuaril kell 22.00 esilinastub Viasat History kanalil sari „Revolutsioonid, mis muutsid ajalugu“, milles uuritakse märgilisi ülestõuse, mis kujundasid tsivilisatsiooni käekäiku. Selles kuueosalises sarjas viiakse vaatajad ajaloorännakule, et tutvustada aset leidnud revolutsioone. Samuti paljastatakse, milliseid ägedaid võitlusi pidasid revolutsionäärid, kes julgesid seista vastu rõhumisele ja kutsuda ühiskonnas esile muutusi.

Sündmused, millest kujunesid ajaloo kõige pöördelisemad revolutsioonid

Spartacuse ülestõus – lugu Spartacusest, kes julges põgeneda orjusest. Rooma keisririiki ohustava mässu keskmes oli rühm gladiaatoreid, keda juhtis kangelaslikult endine Rooma sõdur Spartacus. Kuigi vabadus libises sõrmede vahelt, jäi nende sihikindlus püsima.

Boudicca ülestõus – ikeeni kuninga surm ajas raevu keldi sõjakuninganna Boudicca, kes verist kättemaksu ihaldades hakkas oma vägedega vastu võimsale Rooma keisririigile. Tema pärand jäi püsima tänu Watling Streeti lahingule, mis tõestas, et selle ülestõusu mõju ei rauge isegi kaotuse korral.

Wat Tyleri ülestõus – ajal, mil inimkonda laastas must surm, juhtis radikaalne Wat Tyler vaesunud Inglise monarhia vastu mässu, mille põhjuseks olid rõhuvad maksumeetmed. Tyleri lipu alla koondunud töölisklass marssis Londonisse, esitades kuningas Richard II võimule väljakutse. Tekkis revolutsiooniline liikumine muutuste suunas.

Prantsuse revolutsioon – ancien régime ehk vana korra kõrghetkel levis alamklassi seas rahulolematus, mis põhjustas kogu Prantsusmaad raputanud tormilise revolutsiooni. Võitlus võrdsuse eest kujunes peagi kaoseks, mis viis rahutuste, reetmise ja verevalamiseni. See päädis monarhia kukutamisega. Sõja, rüüstamise ja isegi peade maharaiumise kaudu tekkis revolutsiooni tulemusena uus maailmakord.

Ameerika iseseisvussõda – pinged Ameerika kolonistide ja Briti impeeriumi vahel teravnesid, kui karmid maksud ja kaubanduspiirangud andsid tõuke avalikule vastuhakule. Lexingtonis vaid ühe lasuga alanud enneolematu iseseisvussõda muutis ajaloo kulgu ja pani aluse uuele riigile.

Dekabristide ülestõus – 1825. aastal, pärast keiser Aleksander I surma, kavandas rühm Vene ohvitsere revolutsiooni Romanovite dünastia vastu. Plaan nurjus reetmise, segaduse ja arusaamatuste tõttu. Dekabristide lugu aga sütitas vene revolutsionääride uut põlvkonda, kelle tegevus tõi järgnevate kümnendite jooksul kaasa siiski märkimisväärseid muutusi.

Sarjas „Revolutsioonid, mis muutsid ajalugu“ uuritakse nii kangelaslikke, tegevusrohkeid ja veriseid lahinguid kui ka lähisuhtlust usaldusisikute vahel, millel oli ajaloole pöördeline mõju. Lisaks paljastatakse uurijate, jutustuste ja lavastuste abil muistsete revolutsioonide ja ülestõusude taga peituv keeruline tõde. Uhiuus kuueosaline sari esilinastub on eetris Viasat History kanalil alates 17. jaanuarist reedeti kell 22.00.

Piiblitekstide päritolu on pikalt paelunud nii teadlasi kui ka usklikke, pakkudes teadmisi usust, ajaloost ja inimloomusest. Selle mõistatuse eri tahke uuritakse süvitsi kolmes dokumentaalfilmis: „Kes kirjutas uue testamendi?“, „Kes kirjutas piibli?“ ja „Jeesuse perekonnasaladused“. Kõik kolm dokumentaalfilmi esilinastuvad Viasat History kanalil 2., 3. ja 4. detsembril. Arheoloogilistele avastustele, tekstianalüüsile ja tippteadusele tuginedes seatakse dokumentaalfilmides kahtluse alla traditsioonilised arusaamad ja antakse põhjust uuteks aruteludeks.

„Jeesuse perekonnasaladused“

Esimeses dokumentaalfilmis „Jeesuse perekonnasaladused“ lahatakse kristluse üht vastuolulisimat teemat, milleks on Jeesuse isiklik elu. Filmis uuritakse jahmatavaid ajalookilde, näiteks 2012. aastal leitud papüürust, millel on Jeesuse sõnad „Minu naine …“, ja Briti Raamatukogus 2014. aastal päevavalgele tulnud käsikirja, mis viitab abielusuhtele Maarja Magdaleenaga.

Teadusanalüüsi ja ajalookonteksti põhjal uuritakse, kas need tekstid võivad vihjata Jeesuse pereelule. Kuigi usujuhid sageli eiravad neid leide, tõstatavad tõendid mõtlemapanevaid küsimusi. Dokumentaalfilmis saab sõna teoloog Sylvaine Landrivon, kes ütleb: „Osa meist tahaks väga uskuda Jeesuse inimlikkust – seda, et tal oli naine ja elu nagu meil kõigil.“

Dokumentaalfilmi liikuv graafika, mis teeb ajaloo ülevaated visuaalselt kaasahaaravaks, loob üksikasjaliku pildi apokrüüfilistest säilmetest, sealhulgas hiljuti avastatud hauakambritest ja raidkirjadest.

„Kes kirjutas uue testamendi?“

Selles dokumentaalfilmis lähenetakse kriitiliselt ristiusu põhiteksti päritolule. Esitatakse provokatiivseid küsimusi: kas evangelistid ja apostlid olid uue testamendi tegelikud autorid või kirjutasid selle hilisemad kogukonnad?

Piibliuuringute asjatundjad ja arheoloogid tutvustavad vaatajatele muistseid käsikirju ja ajalookonteksti. Keeleteaduslik analüüs heidab valgust autorite kõneldud keeltele, viidates suulise pärimuse ja kirjalike materjalide keerulisele kogumile. Filmi režissöör Jérôme Prieur mainib: „Usklikud või mitte – kui nendesse tekstidesse süveneme, oleme rabatud.“

Uurides, milliste tekstide sidumise ja toimetamise tulemusena valmis sajandite jooksul nüüdisaegne uus testament, tuuakse dokumentaalfilmis esile pühakuks kuulutamise keerukus.

„Kes kirjutas piibli?“

Dokumentaalfilm keskendub piiblile laiemalt, tuginedes 1947. aastal avastatud Surnumere kirjarullidele, mis mõjutasid seniseid tõekspidamisi. Need muistsed käsikirjad, mis kirjeldasid põgusalt varajasi juudi traditsioone ja teksti arengut, tõid piibliõpetusse suuri muutusi.

Filmis kasutatakse tänapäevaseid vahendeid, nagu radiosüsiniku meetod ja paleograafia, mille kaudu jõutakse lähemale autori isikule. Piibliuurija ja teoloog Jean-Sébastien Rey selgitab: „Me ei tea kedagi, kes oleks hakanud kirjutama 1. Moosese raamatut, lõpetanud selle punktiga ja öelnud, et nüüd on kõik – 1. Moosese raamat on valmis. Vanaajal ei olnud selline olukord võimalik.“

Uurimaks kirjutiste tagamaid, tõstetakse filmis esile nende mõju ühiskonnaseaduste, moraalikoodeksite ja vaimsete uskumuste kujundamisele. Selle filmi ja „Kes kirjutas uue testamendi?“ vahel leiab kattuvusi, eriti aruteludes suulise pärimuse mõju kohta lõpptekstile.

Need dokumentaalfilmid tuletavad meile meelde, et piibel ja uus testament ei ole üksnes usutekstid, vaid ka kultuuriobjektid, mis peegeldavad inimeste loovust, vaimsust ja pingutusi. Hoolimata sellest, kas olete usklik, skeptik või lihtsalt uudishimulik, viivad filmid teid mõtlemapanevale teekonnale, kus otsitakse vastuseid kuulsa pühakirja mõistatustele.

„Jeesuse perekonnasaladused“ esilinastub esmaspäeval, 2. detsembril kell 21.00, „Kes kirjutas uue testamendi?“ esilinastub teisipäeval, 3. detsembril kell 21.00 ja „Kes kirjutas piibli?“ esilinastub kolmapäeval, 4. detsembril kell 21.00.

„Teise maailmasõja naisspioonid“ on Viasat History telekanali kuueosaline dokumentaalsari, milles tunnustatakse julgeid naisi, kes eelarvamustest hoolimata töötasid spioonina, soovides muuta sõja kulgu ja riskides oma eluga.

Alates 2. novembrist pakutakse igal laupäeva õhtul televaatajatele värvikat materjali ja eksperdiintervjuusid, mis äratavad ellu teise maailmasõja naisspioonide lood. Näiteks saab tutvuda selliste kangelannadega nagu Virginia Hall, Catherine Dior ja Vera Eriksen. Sari pakub võimalust heita pilk nende tähelepanuväärsete naiste ellu ja erakordsesse panusesse.

Virginia Hall: lonkav naine, kes astus vastu natsidele

Virginia Hall oli esimene naisspioon, kes teise maailmasõja ajal Prantsusmaale imbus. Hoolimata sellest, et ta kaotas sõjaeelses jahiõnnetuses oma jala, töötas ta vabatahtliku kiirabiautojuhina, kandes puujalga ja päästes haavatud sõdureid. 1940. aastal, kui Pariis oli langenud sakslaste kätte, lõi Virginia Lõuna-Prantsusmaal võimeka vastupanuvõrgustiku, varustades agente raha, relvade ja toiduga ning võimaldades neile kohta turvamajas.

Kinnipidamist õnnestus lonkava naisena tuntud Virginial vältida kuni neli korda päevas, sest ta muutis osavalt oma välimust. Tema teod said legendaarseks – alates vahendite smugeldamisest Marseille’ politseijaoskonda kuni 12 vangi päästmiseni. Lõpuks sattus ta küll gestaapo tähelepanu alla, kuid tänu oma kohanemisvõimele ja julgusele oli ta siiski teise maailmasõja üks edukamaid spioone – ta ei jäänud kunagi päriselt vahele.

Catherine Dior: kõrgmoest eluohtliku spionaažini

Kultuslik Miss Diori parfüüm on saanud oma nime moedisainer Christian Diori õelt Catherine Diorilt, kes elas teise maailmasõja ajal ohtlikku topeltelu. Armastusest oma kaaslase Hervé des Charbonneries’ vastu ühines Catherine Prantsuse vastupanuliikumisega ning asus lekitama tähtsat teavet sakslaste liikumise, sõjalaevade ja miiniväljade asupaikade kohta.

1944. aastal sai gestaapo Catherine’i kätte, kuid ka piinamine ei murdnud teda ja ta ei avaldanud oma saladusi. Ta saadeti Ravensbrücki koonduslaagrisse, kust tal õnnestus pärast selle sulgemist 1945. aastal põgeneda. Sõjaaegsetest kannatustest räsituna kolis Catherine Provence’i, kus ta asus kasvatama roose, mida kasutati tema venna loodud parfüümis. Roosid sümboliseerisid vastupidavust ja armastust.

Vera Eriksen: kolmikagendi mõistatus

Vera Eriksen – kõige ilusam spioon, nagu teda sageli kutsuti – oli teise maailmasõja üks salapärasemaid naisagente. Taanis üles kasvanud naine värvati esmalt nõukogude luuresse ning hiljem osales ta ka MI5 ja Saksa sõjaväeluure tegevuses. Nii saigi temast kolmikagent. Andmetest paljastuvad tema ellujäämissoovist ajendatud otsused, mida tuli langetada väljapressimiste ja mõrvakatsete keskel.

Kui Saksa sõjaväeluure Vera Šotimaale toimetas, ei oldud tema missioonis ega lojaalsuses kindel. Teel Londonisse peeti ta kinni, kuid tema saatus on tänini teadmata. Ajaloolased on arutlenud, kas ta ka päriselt brittide heaks töötas või hukkus teadmata asjaoludel. Vera Erikseni lugu on teise maailmasõja spionaažiajaloo üks mõistatuslikumaid peatükke.

„Teise maailmasõja naisspioonid“ heidab valgust vapratele naistele, kes soovisid abistada liitlasvägesid, riskisid oma eluga ja tegutsesid vaenlase selja taga – eetris alates 2. novembrist laupäeviti kell 22.00 ainult Viasat History kanalil.

Uues põnevas sarjas paljastab tunnustatud klassitsist Mary Beard Rooma keisrite varjatud maailma, uurides iidseid raidkirju ja artefakte, mis pärinevad uskumatutest asukohtadest. Avalikuks tulevad Vana-Rooma keisrite rääkimata jäänud saladused ja eraelu.

Rooma keisrite võimuelu telgitagused

Mary Beard viib meid Rooma keisripalee varemetesse ja kirjeldab, mida keisriks olemine endast tegelikult kujutas. Ta äratab ellu Rooma keiserliku elustiili, uurides keisririigiaegseid esemeid ja dešifreerides haruldasi raidkirju.
Avastamisrõõmu pakuvad järgmised kultuspaigad:

• Roomas asuv Palatinuse küngas – keisripalee asupaik;
• Tivolis asuv Hadrianuse villa – keiserliku hiilguse sümbol;
• Napoli lahes asuv Claudiuse veealune palee – iidne hedonistlik puhkekoht.

Nende abil paljastab Mary Beard keisrite eraelu, mis kätkeb nende kaaskonda, seksuaalsust ja tervist, ning näitab, et hoolimata tohutust võimust olid nad tapmiskatsete ees kaitsetud ning kannatasid seetõttu pideva paranoia all.

Rooma õukonna varjatud maailm

Tänu Mary Beardile saame heita pilgu keisrite teenijate ellu. Keisririigi võimustruktuuris mängisid keskset rolli nii toidumaitsjad ja kokad kui ka ihukaitsjad ja seksiorjad. Nende elu on jäädvustatud iidsetele epitaafidele, mis annavad hea ülevaate elust Rooma õukonnas.

Piiramatu võimu paradoks

Tegevprodutsent Richard Bradley märkis, et kuna oleme tunnistajaks sellele, kuidas tänapäeva juhid on haaranud piiramatu võimu, on praegu paslik aeg uurida Rooma keisreid, kes 2000 aastat tagasi rajasid tee diktatuurile. Sarjas on osavalt tabatud nende võimutäiuse ja haavatavuse pisimadki nüansid – kaadrid on üles võetud kohtades, kus keisrid elasid, valitsesid ning plaani pidasid.

Mary Beard arutles Rooma keisrivõimu paradoksi üle.
„Me kipume fantaseerima Rooma keisri piiramatust võimust. Kujutame ette, kuidas ta saab teha kõike, mida tahab. Kuid ehk peaksime oma mõtete ja soovidega ettevaatlikumad olema? Kas Rooma keisrit peaks kadestama või talle pigem kaasa tundma?“

Rooma keisrite salajane elu koos Mary Beardiga

„Rooma keisrite salajane elu“ esilinastub neljapäeval, 7. novembril kell 20.50 kanalil Viasat History. Ühinege Mary Beardiga, kes äratab ellu Vana-Rooma ja selle keisrid ning paljastab nende põneva ja vahel ka traagilise elu keisritroonil.

Kuueosaline dokumentaalsari „Diktaatorite tõus“, mille osad esilinastuvad kanalil Viasat History esmaspäeviti kl 22.00, sukeldub ajaloo kõige kurikuulsamate juhtide Adolf Hitleri, Benito Mussolini ja Jossif Stalini ellu. Need diktaatorid ei olnud lihtsalt riigipead – nad valitsesid absoluutse võimuga, kujundades maailma ümber terrori, manipuleerimise ja vägivalla abil.

Sari annab ülevaate nende võimuletõusust, isikukultusest ja võimult kukkumisest, viies vaatajad kaasahaaravale teekonnale läbi ajaloo kõige tumedamate hetkede. Lisaks 20. sajandi võtmeisikutele vaadeldakse dokumentaalfilmis ka tänapäeva autoritaarseid juhte, nagu Muammar Gaddafi, Augusto Pinochet ja Vladimir Putin, paljastades, kuidas nad on astunud oma kurikuulsate eelkäijate jälgedes.

1. Vana lammutamine

Sarja „Diktaatorite tõus“ avaosas uuritakse, kuidas need mehed võimu haaramiseks olemasolevaid poliitilisi süsteeme lammutasid.

Hitler näiteks kasutas ära Weimari vabariigi kaost, et Saksa poliitikas kõrgematesse ridadesse tõusta. 1933. aastaks saavutas ta enda nimetamise liidukantsleriks ja ühe aasta jooksul likvideeris kõik teised poliitilised parteid, saades vaieldamatuks füüreriks.

Stalin kasutas teistsugust lähenemist, mängides pärast Lenini surma oma kommunistliku partei poliitilised rivaalid üle. 1927. aastaks oli Stalin kindlustanud absoluutse kontrolli Nõukogude Liidu üle, kasutades selleks manipulatsiooni ja toorest jõudu.

Samal ajal haaras Gaddafi 1969. aastal Liibüas võimu veretu riigipöördega, kehtestades end diktaatorina, kes valitses 42 aastat. Tema režiimi iseloomustasid sotsiaalsed reformid, mis põimusid inimõiguste rikkumiste ja riikliku järelevalvega.

2. Isikukultus

Diktaatorite edu põhineb rahva armastusel.

Mussolini kasutas ranget tsensuuri, et luua veatu ja tugeva juhi kuvand, Hitler aga pöördus oma jumaliku kuvandi kinnistamiseks propaganda poole, nagu Leni Riefenstahli lavastatud „Tahte triumf“ (Triumph of the Will).

Hiina diktaator Mao Zedong läks kultuurirevolutsiooni ajal veelgi kaugemale, nõudes kodanikelt pidevalt tema nn väikese punase raamatu kaasaskandmist. Selline propagandistlik isikukultus on jätkuvalt diktatuuri nurgakivi. Põhja-Koreas on Kimide dünastia täiustanud isikukultuslikku käitumislaadi tervete põlvkondade kestel, alates Kim Il Sungist kuni tema pojapoja Kim Jong Unini.

3. Raha jälgedes

Diktatuurid ei seisne ainult võimu haaramises, vaid tähtsal kohal on ka raha.

Hitler kindlustas Saksamaa eliittöösturite rahalise toetuse, lubades likvideerida ametiühingud ja kommunismi. Vastutasuks rahastasid ettevõtted tema natsirežiimi ja said kasu tulusatest sõjalistest lepingutest.

Tänapäeva diktaatorid, nagu Vladimir Putin, jätkavad jõukuse ja võimu põimimise traditsiooni, tuginedes tihedale oligarhide võrgustikule, mis aitab teda võimul hoida.

4. Võimu säilitamine

Kui diktaatorid saavad võimule, on võimu säilitamiseks vaja segu hirmust, sundusest ja jõu kasutamisest.

Hitler kindlustas oma haaret Saksamaa üle 1933. aasta volitusseadusega, mis võimaldas tal dekreedi alusel valitseda. Sarnasel viisil kasutas Stalin konkurentide kõrvaldamiseks nn puhastusi, mille tulemusel hukati sadu tuhandeid inimesi.

Zaire’is tugines Mobutu Sese Seko poliitilisele manipuleerimisele, vahetades sageli valitsuskabineti liikmeid, et keegi neist ei saaks piisavalt mõjuvõimu tema võimupositsiooni kõigutamiseks.

5. Oma mõjuala laiendamine

Diktaatorid püüavad sageli võimu üle oma riigipiiride laiendada.

Mussolini unistas Rooma impeeriumi taastamisest, alustades 1935. aastal oma sissetungiga Etioopiasse. Hitler seevastu tahtis saada nn eluruumi (Lebensraum) idas, mis viis Poola vallutamiseni ja Teise maailmasõja alguseni.

Meie kaasaegne Vladimir Putin on astunud eelkäijate jälgedes, korraldades 2022. aastal Venemaa sissetungi Ukrainasse ja kasutades oma agressiooni õigustamiseks valeväiteid.

6. Diktaatorite kukutamine

Ükski diktaator ei valitse igavesti. Mussolini hukati omaenda rahva poolt ja Hitler sooritas enesetapu, kui liitlasväed lähenesid. Gaddafi, nagu ka Mussolini, tapeti mässuliste poolt pärast aastatepikkust rõhumist. Isegi tänapäeval saavad paljud diktaatorid vägivaldse või alandava lõpu osaliseks ning teised, nagu Pinochet, seisavad pärast võimu kaotamist silmitsi kohtuvõitlusega.

„Diktaatorite tõus“ esilinastub kanalil Viasat History alates 21. oktoobrist esmaspäeviti kell 22.00 ja kordustena laupäeviti kell 22.00. Seadke end telerite ette, et jälgida ajaloo kõige kurikuulsamate diktaatorite šokeerivat tõusu ja langust.

Ramses II, kes valitses uskumatud 67 aastat, peetakse sageli Vana-Egiptuse võimsaimaks vaaraoks. Kuueosaline dokumentaalsari „Ramses: Egiptuse suur vaarao“, milles uuritakse Ramses II põnevat elu ja pärandit, esilinastub 7. oktoobril kell 21 Viasat History kanalil. Siin on viis huvitavat fakti, mida sa Ramses II kohta arvatavasti ei teadnud.

1. Ramsesest ei pidanud tegelikult saama vaarao

Kui Ramsese isa Seti I sai Egiptuse valitsejaks, oli Ramses vaid viieaastane ega olnud õiguspärane troonipärija. Ramsesel oli vanem vend, kes oli troonipärimisjärjekorras esimene, kuid too suri traagiliselt 14-aastaselt. Pärast oma venna surma sattus Ramses kuningliku tähelepanu keskmesse. Juba kümneaastaselt sai temast sõjaväekapten ja tema isa määras ta asevalitsejaks. Ramsest koheldi kuninglikult ning talle anti haarem, sõjaline väljaõpe ja võimalus osaleda koos oma isaga lahingutes. Vaid 25-aastaselt tõusis Ramses troonile ja temast sai Egiptuse uus vaarao.

2. Ramses väitis, et võitis Kadeši lahingu – vaenlane sellega ei nõustunud

30-aastane Ramses juhtis Kadeši lahingus hetiitide vastu 20 000 sõdurist ja 5000 sõjavankrist koosnevat armeed. Kuigi Ramses II oleks valeinfo tõttu võinud sattuda varitsusrünnaku ohvriks, jäi ta endale kindlaks ja lahing lõppes mõlema poole jaoks suurte kaotustega. Ramses kuulutas end võitjaks ja igavikustas oma kangelasteod templitesse. Hetiitide ülestähendused räägivad aga teistsugust lugu, mille kohaselt olid egiptlased sunnitud taganema.

3. Kuninganna Nefertari oli tema eluarmastus

Kuigi Ramsesel oli üle 200 naise ja konkubiini, oli tema esimene naine, kuninganna Nefertari, tema lemmik. Nefertari päritolu kohta on vähe teada, kuid arvatavasti oli ta kõrgemast seisusest. Nefertari oli Ramsese esmasündinud poja ema ja ta osales ka lahingutes, sealhulgas Kadešis. Samuti oli ta diplomaatilises kirjavahetuses hetiitide kuninga naisega. Ramses ehitas tema auks Kuningannade orgu suurejoonelise hauakambri, mis on siiani üks Egiptuse ajaloo kuulsamaid monumente.

4. Ramsesel oli üle saja lapse

Oma 67-aastase valitsusaja jooksul sai Ramses üle saja lapse. Tema suurde perekonda kuulus hulk naisi, konkubiine ja järeltulijaid, kellest paljud surid enne teda. Ramsese dünastia valitses Egiptust veel mitu põlvkonda, kindlustades seeläbi oma koha ajaloos. Ramsese mantlipärija oli tema kolmeteistkümnes poeg, kuna too elas paljudest varem sündinud pärijatest kauem.

5. Ramses võib olla piiblis mainitud vaarao

Paljude ajaloolaste arvates võis Ramses olla vaarao, kellele viidatakse Teises Moosese raamatus, milles Mooses palus iisraellaste vabastamist. Kuna piiblis mainitakse Raamsese linna, on paljud jõudnud järeldusele, et kõnealune vaarao oli Ramses II. Samas oli peale tema veel üheksa Ramsese-nimelist vaaraod ja mõne ajalooüriku kohaselt elas Mooses 200 aastat enne Ramses II, mistõttu jääb seos vaieldavaks.

Ramsese pärand

Ramses II on ajaloos tuntud kui legendaarne vaarao, kes sõlmis esimese rahulepingu, aitas kaasa Egiptuse arhitektuurilisele õitsengule ja rajas suurejoonelisi ehitisi, mis kuuluvad tänapäevalgi Egiptuse kõige enam külastatavate vaatamisväärsuste hulka. Vaata kindlasti 7. oktoobril kell 21 Viasat History kanalil sarja „Ramses: Egiptuse suur vaarao“, milles tutvustatakse üksikasjalikult Ramses II elukäiku.

Miski ei muuda ajalugu kaugemaks ja igavamaks kui mustvalge filmimaterjal. Produtsendil ja režissööril Jonathan Mayol on rõõm tuua maailma kuulsaima laeva Titanicu lugu vaatajate ette erksalt värvilisena, kasutades koloreerimistehnikaid. Paljud teavad James Cameroni menufilmi „Titanic“. Mayo läheneb oma projektis teemale aga teisiti: ta näitab ajaloolist tragöödiat uues valguses läbi piltide ja haruldaste filmikaadrite, mis on tehtud tegelikust laevast.

Projekti meeskond, sealhulgas kolm meisterlikku koloreerijat, töötles märkimisväärset hulka fotosid, millest suurt osa pole laiem avalikkus kunagi varem näinud. Palju kasutati ka Titanicu sõsarlaeva, kuningliku postiauriku Olympic salvestisi. See laev oli Titanicuga äärmiselt sarnane. Kuna Harlandi ja Wolffi sadamas seisvast Titanicust on filmimaterjali vaid minuti jagu, olid kaadrid Olympicust väga olulised. Nende abil sai meeskond taasluua pildi sellest, milline Titanic enne saatuslikule esimesele reisile suundumist oma algses hiilguses välja nägi.

Kogu filmimaterjali koloreeris Filmfinity – ettevõte, mis on tuntud tähelepaneliku suhtumise poolest ajaloolistesse detailidesse. Kõige keerulisem oli töödelda 1921. aastast pärinevaid Olympicu reklaamkaadreid. Kuna kaks laeva olid peaaegu identsed, annavad need salvestised tõetruu pildi sellest, milline sõidukorras Titanic merel välja võis näha.

Projekti ühe juhtpõhimõtte võttis kokku mantra „Unustage needid!“. Meeskonnale ei olnud kõige tähtsam laeva ehitus, vaid pardal olnute elud ja kogemused. Projekt ei lõppenud laeva põhjaminekuga, nagu paljud teised filmid ja dokumentaalid. Selle asemel süveneti põhjalikult sellesse, milline oli tragöödia emotsionaalne ja psühholoogiline mõju kogukondadele, nagu Southampton, kust oli pärit kolmveerand Titanicu meeskonnast.

Eriti liigutav oli hetk, kui Southamptoni arhiividest leiti päevaraamat, kuhu koolijuht oli kirjutanud sama päeva pärastlõunal, kui laev uppus. Ta kirjeldas sissekandes, kui meeleheitel olid lapsed, kes kartsid, et on oma isad kaotanud. Meeskond usutles inimesi, kelle vanemad olid Titanicul, et vaatajad saaksid elada kaasa neile, kes olid selle ajaloolise sündmusega otseselt seotud.

Projekti teine kõrghetk oli filmida Titanicu mälestusesemete oksjonit, kus meeskond sai haruldase võimaluse mõnd välja pandud eset oma käega katsuda. Oli eriline kogemus puudutada White Star Line’i pardatekki, mis oli olnud Titanicul ja pärast ühes päästepaadis. See muutis ammuse loo tuntavalt elavaks.

„Titanic“ on inglise keeles üks tuntumaid sõnu. Kuigi kõik üldiselt teavad, mis juhtus, esitatakse Mayo projektis vaatajaile uusi asjaolusid ja vaatenurki. Näiteks on üldteada, et Titanicul ei olnud kõigi pardal olnute jaoks piisavalt päästepaate, aga Mayo juhib tähelepanu sellele, et oli siiski neli paati rohkem kui 1912. aasta eeskirjades nõutud. Uuritakse ka, mis sai Frederick Fleetist. Tema oli see vahimadrus, kes märkas jäämäge liiga hilja. Fleet lõpetas paraku ajalehemüüjana Southamptonis, kus inimesed teda mõnitasid, hüüdes: „Hei, Fred! Kas oled viimasel ajal mõnd jäämäge näinud?“

Peale selle, et Jonathan Mayo ja ta meeskond on „Värvilises Titanicus“ mõnes ajaloolises küsimuses tõe jalule seadnud, äratasid nad Titanicu loo ellu viisil, nagu seda kunagi varem pole tehtud. Nad kasutasid erksaid värve ja keskendusid isiklikele kogemustele, et see ajaloopeatükk tunduks vahetu, puudutav ja – mis kõige tähtsam – inimlik. Ära jää ilma „Värvilise Titanicu“ esilinastusest Viasat History kanalil 22. septembril kell 22.

Inimkond on läbi aegade püstitanud aukartustäratavaid ehitisi, mis meie tähelepanu siiani köidavad. Sarja „Iidsed suurehitised“ kolmandas hooajas, mis esilinastub Viasat History kanalil septembris, süüvime nende arhitektuuriimede saladustesse. Sarjas avaldatakse, kuidas ja miks need legendaarsed mälestised ehitati. Saladusi aitavad paljastada moodsad tehnoloogiad, nagu aerokujutised, laserskaneerimine ja mikroskoopfilmimine.

Püha Haua kirik Iisraelis: kristlik pühapaik

Jeruusalemma vanalinna kristlikus kvartalis asuv Püha Haua kirik on üks ristiusu pühamaid kohti. Usutakse, et seal löödi Jeesus Kristus risti ja seal oli ka tema haud.

1. Huvitavad faktid: algse kiriku rajas 4. sajandil keiser Constantinus Suur, kuid aastasadade jooksul on seda korduvalt ümber ehitatud.
2. Tähtsus: see püha paik on oluline palverändurite sihtpunkt, mida austavad kristlased üle kogu maailma.
3. Saladused: Kolgata ja Jeesuse haua täpne asukoht kirikus on olnud õpetlastele uurimis- ja vaidlusteema.
4. Säilimine ja säilitamine: ehkki kirikut on tabanud palju õnnetusi, nagu tulekahjud, maavärinad ja lahingud, jätkuvad taastamistööd, et selle arhitektuurset terviklikkust ja vaimset tähendust alal hoida.

Jumalaema kirik Pariisis Prantsusmaal: gootika meistriteos

Jumalaema kirik,Prantsuse gooti ehituskunsti üldtuntud sümbol, kõrgub uhkelt Pariisis Cité saarel. Ehitustööd algasid 1163. ja lõppesid 1345. aastal.

1. Huvitavad faktid: Jumalaema kirik on arhitektuuriloos tuntud oma tugikaarte, roidvõlvide, muljetavaldavate skulptuuride ja vitraažakende poolest.
2. Tähtsus: katedraalis on toimunud suured ajaloosündmused, näiteks krooniti seal Napoleon Bonaparte ja kuulutati õndsaks Jeanne d’Arc.
3. Saladused: katedraali keerukas fassaad ja peidetud kambrid paeluvad ajaloolasi ja arheolooge tänini.
4. Säilimine ja säilitamine: 2019. aasta aprillis toimunud laastav tulekahju näitas, kui haavatav see mälestis on. Praegu käivad restaureerimistööd, et kultuuriajaloo aaret tulevaste põlvede jaoks taastada ja hoida.

Chambordi loss Prantsusmaal: renessansi pärl

Loire’i orus asuv Chambordi loss on oma iseloomuliku Prantsuse renessanssarhitektuuri tõttu üks tuntuim palee maailmas. Kuningas François I lasi selle 16. sajandi algul jahilossiks ehitada.

1. Huvitavad faktid: lossis on muljetavaldav kaksikkeerdtrepp, mille võis kavandada Leonardo da Vinci.
2. Tähtsus: see on Prantsuse kõrgrenessansi arhitektuuri ja kuningliku hiilguse näide.
3. Saladused: mil määral Leonardo da Vinci lossi kavandamises osales, jääb õpetlaste ja ajaloolaste seas kirgi kütvaks teemaks.
4. Säilimine ja säilitamine: ehkki Chambordi loss on aeg-ajalt hooletusse jäetud, on see tähelepanuväärselt hästi säilinud. Jätkuvad konserveerimistööd, et lossi ajalooline ja arhitektuurne ilme püsiks.

Tehnoloogia, millega iidsete ehitiste saladusi avatakse

1. Aero- ja satelliidifotod: neil fotodel on ehitiste ja ümbritseva maastiku laiaulatuslikud vaated, mis paljastavad mustreid ja detaile, mida maapinnalt ei näe.
2. Laserskaneerimine: valgusimpulsside abil koordinaate arvutavad laserskaneerimisseadmed tungivad läbi taimestiku ja pinnakihi ning toovad ilmsiks allpool oleva maastiku ja varjatud rajatised.
3. Mikroskoopfilmimine: suure suurendusega filmides saab uurida ehitusmaterjale ja nende vananemise mõju, mis aitab mõista säilitamisega seotud probleeme.

Iidsed suurehitised paeluvad ja inspireerivad jätkuvalt inimesi kogu maailmas. Moodsa tehnoloogia ja põhjaliku uurimistöö abil saame heita pilgu ajalukku, et neid imelisi mälestusmärke paremini mõista ja tulevaste põlvede jaoks säilitada. Ära maga maha kuueosalist dokumentaalsarja „Iidsed suurehitised“, mida näidatakse Viasat History kanalil alates 3. septembrist teisipäeviti kell 22.

„Mis minuga juhtus?“ olid viimased sõnad legendaarse Sissi huultelt, keda Itaalia anarhist Luigi Lucheni 1898. aasta 9. septembril Genfis teritatud viiliga südamesse torkas. Keisrinnast sai poliitiline ohver anarhistidele, kes püüdsid atentaatidega oma üritusele tähelepanu tõmmata. Uus dokumentaalfilm „Sissi:keisrinna tapmine“, mis põhineb arhiividokumentidel, manifestidel, Lucheni märkmetel, Franz Josephi ja Elisabethi kirjavahetusel ning esimest korda ka imperaatoripere tseremoniaaltoimikutel, esilinastub Viasat History kanalil reede, 30. augusti õhtul. Oleme kogunud artiklisse mõned huvitavad faktid, mida te ei pruugi selle traagilise atentaadi kohta teada.

1. Sissi tuli Genfi end tervendama. Keisrinna oli Genfi järve alati armastanud ja 1898. aasta suvel tuli ta sinna viiendat korda, seekord ikka veel murtud oma õe surma tõttu. Viimane oli Pariisis tulekahjus hukkunud. Samuti oli Elisabethil suure spordisõbrana raske leppida, et ta pidi vanuse tõttu hobuste koolisõidust loobuma.

2. Ehkki ta reisis inkognito, oli kõigile teada, kus ta viibib. Sissi valis Genfi, kuna seal oli vaikne ja rahulik. Ta ei tahtnud sekeldamist ja kasutas oma majutuskohas varjunime, kuid kohalikud ajakirjad teatasid: „Jah, keisrinna Elisabeth, keda teatakse krahvinna de Hohenemsi nime all, on tagasi.“ Seega oli Sissi asupaik kõigile teada.

3. Teda hoiatati atentaadi ohu eest. 5. septembril külastas Sissit Genfi politseiülem, et hoiatada teda anarhistidega seotud ohtude eest. Ainuüksi sel aastal oli 36 isikut maalt välja saadetud. Ülem pakkus politsei kaitset, kuid Elisabeth keeldus, öeldes: „Nad tahavad mul kogu aeg kannul käia nagu vangil.“

4. Ta ei olnud Lucheni algne sihtmärk. 1898. aastal pidi Genfi tulema Prantsusmaa troonipärija Orléansi prints Henri. Luigi Lucheni, kes oli pärit vaestest oludest ja keda olid varasest noorusest saati paelunud anarhistlikud ideed, oli valinud ta atentaadi sihtmärgiks, et oma vaadetele tähelepanu tõmmata. Henri tühistas lõpuks visiidi, aga Lucheni ei olnud kuigi kaua pettunud, sest printsi asemel sobis keisrinna, nagu oli öelnud anarhist Kropotkin: „Tee revolutsioonile läheb läbi kuningliku rinna.“

5. Sissi saatjaskond arvas algul, et teda ainult tõugati. 9. septembri õhtul, kui Elisabeth koos oma õukondlastega sadama poole kiirustas, tormas Lucheni talle otsa. Kuninganna kukkus, kuid tõusis siis püsti ja toibus ruttu. Elisabeth oli kangestunud, kuid võib-olla osalt šoki tõttu jätkas kohe teed laevale.

6. Nad olid juba laeval, kui keisrinna seisund kiiresti halvenes. Laeval märkas õuedaam, et Elisabeth muutub kahvatuks, ja tahtis anda talle veidi suhkrut, et ta enesetunnet parandada. Kuna Elisabethil oli üha raskem hingata, tehti ta korsett lahti ja siis nähti tillukest haava, mille oli tekitanud Lucheni teritatud viil. Laev pööras kohe ringi, aga tulutult: Sissi kaotas teadvuse ja teda oodanud arstidel jäi üle vaid sedastada surma aeg.

7. Tema elu poleks ilmselt saanud isegi tänapäeva oludes päästa. Lucheni viil tungis läbi Elisabethi neljanda ribi ja tekitas sisemise verejooksu. Keisrinna süda, mille ümber oli kogunenud palju vedelikku, ei pidanud survele vastu ja lakkas löömast. Kui kiirabi oleks Sissile appi tõtanud, oleks tõenäoliselt olnud liiga hilja ja südamepauna tamponaad lõppeb tavaliselt surmaga, kuni rindkere avatakse.

8. Tema matustel plaaniti järgmist atentaati. Sissi matused toimusid 17. septembril Viinis. Hiljem selgus kodeeritud telegrammist, et sinna oli sõitnud kaks anarhisti, kes kavatsesid tappa Napoli printsi. Õnneks oli võimudel nende kahe isiku täpne kirjeldus ja nad jõuti õigel ajal kinni võtta.

Kuigi terve kuningakoda oli leinas, ei kahetsenud Lucheni midagi. „See on alles algus!“ ütles ta. Lõpuks ei käinud ta käsi siiski hästi. Temast ei saanud märtrit, Sissi legend aga kestab tänapäevani.

Viasat History kutsub vaatajaid põnevale teekonnale koos tuntud ajalooränduri Don Wildmaniga, kes reisib sarja „Maa-alused linnad“ kõige uuemas hooajas Ameerikasse, Horvaatiasse, Mehhikosse ja Türki. „Maa-alused linnad“, mis esilinastub 1. augustil kell 22.00 Viasat History kanalil, heidab valgust varjatud ja sageli unustusse vajunud maa-alustele rajatistele, mis on mänginud inimajaloos suurt rolli. Sarjas kombineeritakse ajaloouuringud ja kohapealsed avastusretked tipptasemel tehnoloogiaga, nagu 3D-kaardistamine ja pinnaseradar, et tuua päevavalgele maa-alused imed ja viia vaatajad virtuaalringkäigule läbi iidsete katakombide, salajaste sõjavarjendite ja ääretute maa-aluste linnade, mille olemasolust ei olnud paljudel aimugi.

Igas osas avaneb ainulaadne võimalus avastada maa-aluseid paiku, mida tsivilisatsioonid kasutasid mitmesugustel eesmärkidel, näiteks varjualuse, varjendi või ka ülistus- ja matmispaikadena. Samal ajal otsib Wildman vastust igavikulisele küsimusele: „Mis siin juhtus?“ Sarja „Maa-alused linnad“ uues neljandas hooajas viib Wildman vaatajad hämmastavale maa-alusele teekonnale, et avastada peidetud maailmu ja tõmmata loor minevikusaladustelt.

Wildman võtab ette rännaku muistsete varemete alla, et mõista võimsa Maiade tsivilisatsiooni tegelikku saatust. Lisaks sukeldub ta Suure järvistu sügavusse, et leida üleujutatud koobastest tõendeid salapärase kogukonna kohta, kuhu võisid kuuluda Ameerika esimesed elanikud. Don paljastab teedrajava kaardistamistehnoloogia abil ohtlikud tundmatud paigad, mis peituvad Ameerika linnade all. Samuti avastab ta ülisalajasi sõjaväe ja valitsuse tunneleid, kergitades saladuskatte tehnoloogialt, mille abil saab ehitada terveid maa-aluseid linnu.

Türgis rändab ta hiiglaslikes maa-alustes linnades, kus võis asuda Maa kõige esimene tsivilisatsioon, ja sammub 10 000 asteegi jälgedes mõistmaks, miks nad pärast Mehhikost põgenemist müstiliselt haihtusid. Ta uurib ka templirüütlite kindlust, püüdes leida vastuseid teooriale, mille kohaselt oli see salajane kogukond seotud Ameerika asutajatega. Lisaks käib ta Horvaatia hiljuti avastatud varemetes ja koobastes ning räägib tõsielulise loo muljetavaldavast piraadikuningannast, kes hakkas vastu Rooma impeeriumile.

Selle kaheksaosalise sarja iga jagu viib vaatajad ajas tagasi, sest Wildman äratab oma eksperditeadmiste ja nakkava uudishimuga ajaloo taas ellu. „Maa-alused linnad“ on Viasat History kanalil alates 1. augustist neljapäeviti kell 22.00.

Tänu Iraagi muinsuskaitseametile on arheoloogidel mujalt maailmast esimest korda aastakümnete jooksul ligipääs unustusse vajunud Ninive, Larsa ja Lagaši linnadele iidse Mesopotaamia aladel – või vähemalt sellele, mis on neist säilinud pärast 30 aastat kestnud rüüstamisi. Moodsat tehnoloogiat kasutavate teadlaste uurimistulemusi saab näha dokumentaalfilmis „Mesopotaamia taasavastamine“, mis esilinastub Viasat History ekraanil 12. juulil. Siinses artiklis heidame pilgu maailma esimestele niisutuskanalitele ja esimeste linnade sünnile.

Esimesed jäljed iidsest inimasustusest Mesopotaamias leiti 19. sajandil. Tigrise ja Eufrati jõe vahelisel alal asub tsivilisatsiooni häll – kümnete linnade varemed, mis on vanemad kui Vana-Kreeka, Rooma ja Egiptuse asulad. Kuid viimase 30 aasta sõjad on eraldanud need linnad välismaailmast ja kahjuks ka hävitanud osa neist.

Seetõttu kutsuti teadlased taastama lõhutud mälestisi ja maapõuest välja kaevama seni avastamata aardeid. Üks selliseid paiku on kunagise Uus-Assüüria suurriigi pealinn Ninive, millest suur osa on veel maa sees peidus. Kogu piirkond on täis Iraagi Islamiarmeest jäänud kaevikuid, mis on tekitanud palju kahjustusi, aga ka mõnevõrra hõlbustanud arheoloogilisi väljakaevamisi. Nii leitigi peagi ühest kaevikust sadu kiilkirjatahvleid. Sellist avastust ei olnud Ninives tehtud alates 19. sajandist. „See oli eufooriline hetk,“ sõnas üks teadlane. „Mõni arheoloog töötab kogu elu, ilma et leiaks ühtegi kirjalikku teksti.“ Kuid nüüd leiti korraga sadu tahvleid ning see leid oli harukordne ka sisu poolest: need tahvlid ei olnud pelgalt haldusdokumendid, vaid kirja oli pandud luuletusi ja usutekste. Leiukohta ümbritseva ehitise varemeid peavad arheoloogid kunagiseks skriptooriumiks, kus tekste tahvlitele graveeriti – sellest ajalooperioodist pärinevat niisuguse funktsiooniga hoonet ei ole varem leitud.

Väljakaevamisi tehti ka Sumeri linnriigis Larsas, mida on viimase 30 aasta kestel põhjalikult rüüstatud. Sealt leidsid arheoloogid eest palju hiljuti kaevatud auke, kuid nad ei lasknud end sellest heidutada, vaid asusid aardeid otsima. Ja üsna pea tegid nad jahmatava avastuse. Nad leidsid mitmest kohast üle linna kunagiste kanaliseinte jäänuseid, mis olid laotud põletatud tellistest. Kui teadlased olid ala ära kaardistanud, avastasid nad, et see 4000 aasta vanune linn, mis tänapäeval asub keset kõrbe, oli kunagi kaetud kanalivõrgustikuga. Seepeale naljatasid arheoloogid, et nad olid leidnud Veneetsia – keset Iraaki. Vesi veeti Larsasse 60 kilomeetri kauguselt Tigrise jõest ja selleks, et vesi mäest üles linna tuua, oli iidsetel elanikel samuti lahendus olemas. Künkanõlval asuv kanaliosa tehti kitsam, et veevool kiireneks ja vesi ületaks takistused.

Kanalid olid olemas ka ühes maailma vanimas linnas, 5000 aasta vanuses Lagaši linnriigis. See asus kunagi keset soid ja vett, kuid sajandite jooksul keskkond muutus ning inimesed olid sunnitud uute oludega kohanema. Kui vesi kadus, tuli leida võimalus see mujalt kohale tuua ja rajada põldudele niisutussüsteem. Eksperdid arvasid pikka aega, et linnastumine toimus kunstlikult niisutatud põldude rajamise tagajärjel ja et inimesed asusid elama põllumaade ümber, kuid tegelikult olid vanimad Sumeri linnad olemas juba enne, kui inimesed õppisid maad kuivendama. See oli lihtsalt praktiline vajadus. Need uued leiud jutustavad palju lugusid tsivilisatsiooni hälli kohta. Pärast 30 aastat kestnud sõjategevust saame viimaks ometi taasavastada maailma vanimaid linnu ja täiendada oma teadmisi nendest.

Eiffeli torn on kahtlemata Prantsusmaa kroonijuveel ja üks peamisi turismimagneteid. Alates torni avamisest 1889. aastal on seda külastanud ligi 300 miljonit eri vanuses inimest kogu maailmast. Enne seda aga põhjustas torni ehitamise plaan suuri vaidlusi. Dokumentaalfilm „Eiffel: tornide sõda“ viib meid ajas tagasi, et tutvustada kuulsa ehitise valmimislugu.

Eiffeli torn on Prantsusmaa sümbol ja üks külastatumaid ehitisi maailmas, kuid paradoksaalsel kombel oleks see peaaegu püstitamata jäänud. Eiffeli plaan konkureeris pikka aega ühe teise tornikavandiga: arhitekt Jules Bourdais’ projekteeritud Päikesesamba-nimelise graniittorniga, mille tippu pidi tulema majakas. Favoriidist Bourdais’ ja tema rivaali Eiffeli võistluses kasutati kõikvõimalikke võtteid: oma idee jõulist levitamist, konkurendi projekti mahategemist, poliitilisi manöövreid. Kuid tegemist ei olnud pelgalt egode võitlusega – meeste vastasseis kehastas tolle ajastu sisekonflikti.

Bourdais versus Eiffel oli tegelikult kivi versus raud, arhitektid versus insenerid, akadeemiline koolkond École des Beaux-Arts ja kultuuripärandi kaitsjad versus arengu ja tööstuse pooldajad. Nende lahkheli oli osa laiemast kontekstist: leiutistest pulbitseval ajastul tundus, et tehnika arengul ei olegi piire. Konkurents maailma kõrgeima – esimese tuhande jala (300 meetri) kõrguse – torni ehitamise pärast ei olnud midagi prantslastele eriomast. See oli rahvusvaheline võistlus, milles osalesid aktiivselt ka britid ja ameeriklased ning mis muutus pärast Eiffeli torni valmimist veelgi pingelisemaks.

Dokumentaalfilm „Eiffel: tornide sõda“ on pilguheit rivaliteedile, mis sümboliseerib ajaloolist pöördepunkti. Ühtlasi aitab see lisateos meenutada Gustave Eiffeli karjääri – 2023. aastal möödus sada aastat tema surmast. „Eiffel: tornide sõda“ esilinastub 2. juulil kl 22.00 Viasat History kanalil.

Juunis tähistab Viasat History Normandia dessandi 80. aastapäeva kahe dokumentaalfilmiga, milles räägitakse lähemalt 6. juunil 1944 peetud otsustavast lahingust. „Normandia dessant: 80. aastapäev“ meenutab värvikaadrites unustamatut päeva, mil paljud sõdurid pidasid II maailmasõjas oma viimast lahingut. Teine kaheosaline dokumentaalfilm „Normandia dessant: sõduri lugu“ räägib loo hirmust, vaprusest ja kangelaslikkusest noorte meeste silme läbi. Artiklis on palju huvitavaid ja vähem tuntud fakte unustamatust päevast, mis määrasid II maailmasõja käigu.

1. Eisenhower ähvardas lahkuda.

Paar kuud enne Normandia dessanti tekkisid liitlasvägede ülemal Dwight D. Eisenhoweril ja Suurbritannia peaministril Winston Churchillil lahkarvamused. Eisenhower tahtis, et liitlaspommitajad ründaksid Saksamaa asemel Prantsusmaa tähtsat taristut. Churchill temaga ei nõustunud: ta oli mures kahju pärast, mida see Prantsusmaale põhjustaks. Seejärel ähvardas Eisenhower oma ametikohalt lahkuda. Lõpuks nõustus Churchill Eisenhoweri plaaniga ja mõlemad võtsid otsustava lahingu võitmise prioriteediks.

2. Normandia dessant pidi algul toimuma päev varem.

Selleks et Normandia dessant korda läheks, oli vaja sobivaid ilmastikuolusid. Päev pidi olema pikk, et õhujõududest võimalikult palju kasu sünniks, vaja oli täiskuud, et laevad saaksid ka pimedas ringi sõita, ja tõusuvesi pidi olema piisavalt kõrge, et randumissõidukid hulbiksid võimalikult kaugele randa. Enne lahingu algust pidi väljas veel tund aega valge olema, et pommitamine oleks võimalikult täpne. Sellise lahingu jaoks sobisid ainult üheksa päeva mais ja juunis. Lahing pidi toimuma 5. juunil, aga halva ilma tõttu otsustas Eisenhower viimasel hetkel 6. juuni kasuks.

3. Hitler magas, kui sissetung algas.

Hitler teadis, et suurem liitlaste sissetung võib sõja kulgu muuta. Ta oli selleks valmistunud. Ta käskis ehitada niinimetatud Atlandi valli – läbimurdmatu kaitsevalli, mis oli ligi 2736 kilomeetrit pikk ja ulatus Norrast Hispaaniani. Kuid keegi ei osanud valmistuda selleks, kui rünnak peaks toimuma Hitleri une ajal. Mitte ükski kindral ei julgenud sinna ilma tema loata vägesid saata ja mitte keegi ei julgenud teda ka üles ajada. Nii läksid otsustavad tunnid kaotsi ja kui Hitler kümne paiku ärkas, kuulis ta juba halbu uudiseid. Ta ei olnud vihane, sest uskus, et Saksa väed alistavad liitlasväed vaevata. Kuid ta eksis rängalt.

4. Liitlasvägedes levitati dessandi kohta valeinfot.

Võimatu oli peagi toimuvat rünnakut täielikult varjata. Liitlased levitasid Normandia dessandi toimumisaja ja -koha kohta segadusse ajavat infot. Nad lekitasid lavastatud plaane ja püstitasid võltslaagreid ning 6. juuni hommikul pommitasid nad Calais’d, jätmaks mulje, et lahing algab hoopis seal. Sakslased läksidki õnge ja viisid Calais’sse kolm suurt kahuripatareid. Ülejäänud Prantsuse rannik, sealhulgas Normandia, oli väiksema kaitse all.

5. Sissetung ei läinud täiesti plaanipäraselt.

Liitlasväed tahtsid pommitada Saksa relvapositsioone ning hävitada olulisi sildu ja teid, et lisavägesid oleks raskem juurde saata. Samuti pidid plaani järgi maanduma langevarjurid, kes kaitseksid sisemaad. Kuid halva ilma tõttu ei suutnud pommitajad olulisi relvapositsioone hävitada ning paljud maandujad laskusid maale vales kohas ja sattusid nõnda Saksa snaiprite meelevalda. Tagasilöökidest hoolimata võitlesid väed edasi ja lõpuks võitsid.

6. Randumispaadid olid algupäraselt mõeldud Louisiana soode jaoks.

Puiduärimees Andrew Higginsil oli alguses raske puid Louisiana soodest kätte saada – tema paadid põrkasid pidevalt kaldale tagasi. Seepeale kujundas ta madala süvisega paadi, et seda nii tihti ei juhtuks, ja täiustas järgnevatel aastatel oma kujundust veelgi. Ta proovis neid paate isegi müüa (pikka aega edutult), kuni ta lõpuks sõlmiski Ameerika Ühendriikidega lepingu. Valitsus tellis temalt 20 000 maismaapaati. Neid kasutati ka Normandias ja Eisenhower kutsus Higginsit meheks, tänu kellele sõda võideti.

7. Paatide rambid olid kilbi eest – vähemalt seni, kuni need alla lasti.

Üks kõige hirmsamaid ülesandeid oli sõduritel, kes pidid randumispaatidel langetama rambi, mis sõduritele kaitset pakkus. Kõik kuulsid Saksa kuulipildujate mürske ja nende kolksatusi vastu rampi, nagu kasutaks keegi kirjutusmasinat. Ometi pidi rambi alla laskma, et väed saaks randuda. „Esimesed seitse, kaheksa, üheksa ja kümme meest võeti kohe rajalt maha,“ meenutab Normandia dessandil osalenud ellujäänu.

8. Mustanahaline meedik ravis rohkem kui 200 meest.

Šrapnell oleks ta randudes peaaegu tapnud, kuid Waverly B. Woodson Juunior, kes pärines üksildasest afroameeriklaste lahinguüksusest, mis pidi samuti Normandia dessandist osa võtma, pani püsti meditsiiniabilaagri. Järgmised 30 tundi ravis ta haavu ja luumurde, eemaldas kehast kuule ning amputeeris ühe korra isegi jala. Ta tohterdas rohkem kui 200 meest ja päästis ühe uppumissurmast, kuid ta ei saanud oma vaeva eest kunagi medalit.

9. Normandia dessandi nime (D-Day) üle vaieldakse.

Paljud arvavad, et D-täht nimes D-Days tähendab lihtsalt „päeva“ (day) – seda koodi kasutatakse paljudes olulistes sõjaväeoperatsioonides. Teised jälle arvavad, et see on alliteratsioon, nagu „T-Tund“ (H-Hour), kuid suurema tõenäosusega mõtles nime välja Eisenhower, kes ütles oma assistendile: „Võtke teadmiseks, et mis tahes kahepaiksel operatsioonil on lõpukuupäev (departed date), seega kasutatakse lühidalt sõna „D-Day“.

10. Isegi Anne Franke kuulis sissetungist.

Anne Franke sai Normandias toimuvast teada, kui kuulas Amsterdamis peidus olles salajast raadiokanalit. „Lootus on taas ellu äratatud. See annab meile uut julgust ja muudab meid taas tugevaks,“ kirjutas ta. Kahjuks leidsid natsid tema peidukoha üles ja ta küüditati enne, kui ta kaua oodatud vabastamist oma silmaga nägi.

Arheoloog Zahi Hawass ja tema meeskond alustavad põnevat otsirännakut, et leida üles vesiir Imhotepi hauakamber. Imhotep oli iidsete aegade suurim õpetlane ja vaarao Džoseri astmikpüramiidi arhitekt. Tema tänini leidmata matmispaigas võib peituda muinasjutulisi aardeid ja hämmastavat teavet Vana-Egiptuse kohta. Kairost lõunas asuva Sakkara nekropoli väljakaevamistel leiavad egüptoloogid imelisi maalingutega kaunistatud hauakambreid, kulda täis sarkofaage ja salapäraseid muumiaid.

Imhotep elas Egiptuse vanas riigis 27. sajandi paiku eKr. Ta sündis Niiluse suudmealal ja sai tuntuks kui kuningas Džoseri – kolmanda dünastia teise vaarao – vesiir. Teda austatakse kui arhitekti, kes oli Džoseri uuendusliku astmikpüramiidi autor. Selle Sakkaras asuva võimsa rajatisega algas Egiptuse püramiidiehituses uus ajastu. Aukartustäratav ehitis polnud pelgalt vaarao hauapaik, vaid sümboliseeris ka tema jumalikku võimu ja muutis Imhotepi arhitektuurigeeniuse järeltulevate põlvede jaoks surematuks.

Arheoloog Zahi Hawass selgitab Imhotepi töö tähtsust nõnda: „Ta oli kogu maailmas esimene, kes kasutas arhitektuuris kivisambaid, lisaks on astmikpüramiid suurim omaaegne kiviehitis. Avastasime Gizas tõendeid selle kohta, kuidas Cheopsi püramiidi ehitati. Leidsime umbes 40-sentimeetrise läbimõõduga auke, mille abil egiptlased rajasid täpse ruudukujulise põhja. Siis raiusid nad kivist välja üheksa meetri kõrguse aluse. Kõik kivid, mida püramiidi südamiku ehitamiseks vaja läks, saadi Gizast, mis asub suurest püramiidist lõunas, ja nende transportimiseks rajati kagunurka püsiv kaldtee.“

Sarja esimeses osas kohtume Zahi Hawassiga Kairost lõunas iidse Sakkara nekropoli juures, kus ta on aastakümneid väljakaevamisi teinud. Just siit loodab ta leida Imhotepi haua. Koos oma meeskonnaga toob Hawass päevavalgele imelisi hauakambreid ja neisse maetud Egiptuse muumiate arvukaid saladusi. Teises osas jätkame koos Zahi Hawassiga otsinguid. Arheoloog kaevab astmikpüramiidi jalamil välja müüridega piiratud ala nimega Gisr El-Mudir. Tema meeskonnad leiavad sarkofaage salapäraste muumiatega, millest üks on ka kullaga ehitud, ja rikkalikke maalitud hauakambreid. Kas need aarded juhatavad nad Imhotepi juurde?

„Egiptuse hauakambrid: Imhotep, püramiidilooja“ esilinastub Viasat History kanalil pühapäeval, 26. mail kell 15.20.

1. juunil kell 22 esilinastub Viasat History kanalil uus paeluv dokumentaalfilm „Svetlana: mu isa oli Jossif Stalin“. See film viib vaatajad haaravale teekonnale külma sõja aegadesse, mil Jossif Stalini tütar Svetlana 1967. aastal läände põgenes.

Dokumentaalfilmis „Svetlana: mu isa oli Jossif Stalin“ harutatakse lahti Svetlana eluraskuseid ajal, mil ta tahtis iga hinna eest oma kurikuulsa isa Jossif Stalini lämmatavast varjust vabaks murda. Stalin oli 20. sajandil poliitiliselt, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja majanduslikult tähtis inimene: ta kujundas Venemaast, sõjast räsitud põllumajandusriigist, sõjamasina, mida juhib raudne rusikas. Stalini isiklikust elust räägitakse harva.

Ajaloolised arhiivikaadrid, animatsioonid ja ülestähendused Svetlana eluloost annavad temast elava ja isikliku ülevaate ning näitavad, kuidas ta elukogemused mõjutasid tema peret ja tollast poliitikat. Dokumentaalfilmis „Svetlana: mu isa oli Jossif Stalin“ heidetakse valgust vähem tuntud peatükile ajaloos ning kirjeldatakse värske pilguga võimu komplekssust, peredünaamikat ja inimese identiteeti 20. sajandi ühel kõige tormilisemal ajal.

„Svetlana: mu isa oli Jossif Stalin“ – lummav ja haarav lugu vaprusest, mässust ning vabaduseotsingutest – esilinastub ainult Viasat History kanalil 1. juunil kell 22.

Briti ajaloolane Bettany Hughes käis 2023. aastal Eestis dokumentaalsaadet filmimas, mille tulemusena jõuab Eesti ajalugu, kultuur ja arheoloogilised leiud miljonite televaatajateni. Eesti televaatajad saavad saadet näha reedel, 17. mail kell 22.00 Viasat Historys.

Venemaa, Skandinaavia ja Saksamaa on kogu Eesti ajaloo jooksul selle väikese riigi pärast sõdinud ja selle üle valitsenud. Nüüdseks vabaduse kätte võidelnud Eesti kultuuris on tänapäevane ühendatud iidsete traditsioonidega, mille alged on maaelus, metsas ja meres.

Bettany sõidab praamiga Eesti viikingisaarele Saaremaale ja leiab sügavasse metsa peitunud lagendikult püha matmispaiga, kus on näha jälgi inimohvrite toomisest. Arheoloog Marika Mägi abiga pääseb Bettany salajasse laoruumi ning näeb seal 3. sajandist m.a.j. pärinevat maokujulist kuldset käevõru. Marika avastused annavad aluse ümber dateerida aeg, mil viikingid rüüste- ja kauplemisretkedel käimiseks kodumaalt lahkusid, ning näitavad uues valguses Idateed ehk Austrvegrit, mida mööda viikingid Eestisse jõudsid ning Ida-Euroopa suurtel jõgedel seilates Mustale merele, Vahemerele ja Aasiasse jõudsid.

Eesti pealinnas Tallinnas tagasi olles sõidab Bettany trammiga sadamasse, et eelmisel suvel väljakaevatud hiiglaslikust keskaegsest laevavrakist rohkem teada saada. Umbes 1370. aastal ehitatud laevalt leitud ebatavaliste esemete hulgas on täiuslikult säilinud kodurotid, kes võisid katku kanda, varane Euroopa päritolu kompass ja terved nahkkingad koos paeltega. Tänu kaubandusvõrkudele arenes Tallinn jõudsalt ja see andis hoogu ka loomingule, mille tulemusena sündisid suurepärased keskaegsed kunstiteosed kesklinnas asuvas Niguliste kirikus. Bettanyle antakse eriligipääs Tallinna „Surmatantsule“: see on 7 m pikkune lõuendile maalitud teos, mis kujutab surmaga tantsivat keisrit, keisrinnat, kardinali ja kuningat.

Läände reisides külastab Bettany Kihnu saart, mida nimetatakse Euroopa viimaseks matriarhaadiks. Mootorrattaga sõitev Mare Mätas, kes on pühendanud oma elu Kihnu kultuuri säilitamisele, räägib Bettanyle saare folkloorist ja tavadest, otsib välja vanad fotod ja tutvustab talle naisi, kes saare ainulaadseid traditsioone elus hoiavad.

Edasi sõidab Bettany sisemaal asuvale Soomaale, kus teda ootab müütidest ja legendidest läbi imbunud maastik. Kohalik puusepp Aivar Ruukel õpetab Bettanyle oma haabjate töötoas, kuidas seda vana käsitöökunsti põlvest põlve edasi antakse ning kohalikes legendides ja lauludes jäädvustatakse. Laulmisel on Eesti ajaloos ja kultuuris ülisuur roll ning itta Venemaa piiri ääres asuvasse Narvasse reisides saab Bettany teada, kuidas laulu vägi aitas Eestil 1991. aastal iseseisvuse taastada.

“Bettany Hughesi aarete planeedi” Eesti saade esilinastub reedel, 17. mail kell 22.00 Viasat Historys!

Auhinnatud ajaloolane, autor, saatejuht ja professor Bettany Hughes naaseb Viasat History kanalile „Bettany Hughesi aarete planeedi“ rabava uue hooajaga. 19. aprillil kell 22.00 ekraanile jõudva kolmanda hooaja kuues imelises episoodis saame esimest korda osa uutest avastustest, kui Bettany läheb taas unustamatule retkele läbi inimtsivilisatsiooni ajaloo.

Bettany külastab üht maailma kõige paremini säilinud Rooma amfiteatrit Bulgaarias, hiljuti avastatud iidseid reljeefe Türgis ja kauneid Eesti metsi. Ta uurib ehituskunsti, kultuuri ja religiooni märkimisväärseid saavutusi, mida inimesed tänu kirele, visadusele ja koostööle on rajanud.

Kolmanda hooaja alguses reisib Bettany läbi Kesk-Türgi Kapadookiasse, käib koobasasulates ning 10 000 aasta vanuses Göbekli Tepe templis ja asulas. Tema teele jääb ka täiesti uus avastus – imeline 11 400 aasta eest kivisse raiutud lugu Şanlıurfa lähistel Kagu-Türgis. Kivireljeef, millel suured kaslased ja edasi sööstev pull alasti meest ründavad, leiti hiljuti ühe külaelaniku keldrist ning seda ei ole varem filmitud.

Põhja poole reisides leiab Bettany end Eestist. Ta käib Saaremaal, mida võib nimetada ka Eesti viikingisaareks, ja avastab metsalagendikult peidetud püha matmispaiga, kus leidub tõendeid inimohvrite toomisest. Arheoloog Marika Mägi abiga pääseb Bettany salajasse laoruumi ning näeb seal 3. sajandist m.a.j pärinevat maokujulist kuldkäevõru. Eesti pealinnas Tallinnas uurib Bettany eelmisel suvel väljakaevatud hiiglasliku keskaegse laevavraki lugu. Läände reisides külastab ta Kihnu saart, mida nimetatakse Euroopa viimaseks matriarhaadiks. Mootorrattaga sõitev Mare Mätas, kes on pühendanud oma elu Kihnu kultuuri säilitamisele, räägib Bettanyle saare rahvapärimusest ja tavadest ning tutvustab talle naisi, kes saare ainulaadseid traditsioone elus hoiavad.

Bettany põnev rännak lõpeb Bulgaarias, kus ta leiab eest imelise ajalooga kultuuride mosaiigi. Musta mere ääres Varnas uurib ta 6000 aasta vanust kuldaaret, mis lubab heita pilku nende inimeste eludele, kes rajasid ühe Euroopa esimese kultuuri. Eriloaga pääseb Bettany Traakia kuningate orus UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvasse kontrollitud kliimaga hauakambrisse, mis on 2300 aastat vana ja kus on säilinud erakordsed erksavärvilised freskod. Kui Bettany saab Kosti külas osa tulerituaalist ja on Ribnovos tunnistajaks sellele, kuidas Pomaki kogukonnas pruutide nägusid maalitakse, näeb ta, et Bulgaarias peetakse paljusid vanu traditsioone endiselt au sees. Muistses Kreeka asulapaigas Heraklea Sinticas leiab ta linna pühamute ja poodide, valitsushoone, basiilika ja iidse jumalanna Nemesise templi jälgi. Bettany teekond lõpeb Buzludža monumendi juures. See kommunismiaja jäänuk sümboliseerib pinget, mis tekib mineviku mäletamise valu ja saadud õppetundide unustamise ohu vahel.

„Bettany Hughesi aarete planeedi“ uus hooaeg on huvitav reisiseiklus, mida tasub kindlasti vaadata! Alates 19. aprillist reedeti kell 22.00 ainult Viasat History kanalil.

Usutakse, et juudid läksid teise maailmasõja ajal surma valdavalt nagu lambad tapale. See ei vasta aga sugugi tõele. Getodes toimus palju ülestõuse, vangid mässasid surmalaagrites ja vastupanuvõitlejad kogunesid metsades. Uues dokfilmis „Vastupanu: nad võitlesid“, mida saab näha laupäeval, 20. aprillil kell 22.00 Viasat History kanalil, uuritakse neid suuri ja väikseid mässe lähemalt ning murtakse müüt juutide passiivsusest. Heidame artiklis pilgu sellele, kuidas juudid natsidele vastu hakkasid.

Relvadeta vastupanu

Alates 1939. aastast rajati Ida-Euroopas umbes 1200 getot, kuhu aeti sadu tuhandeid juute. Getode elanikel ei olnud relvi ja kui nad leidsid viisi, kuidas natse rünnata, järgnes karm kättemaks. Juudid panid siiski vastu. Nad avasid ebaseaduslikke koole ja raamatukogusid, asutasid laulukoore ja isegi teatriühinguid. Nad dokumenteerisid natside sõjakuritegusid ning hoidsid alal rikast kultuurielu.

Seda relvadeta vastupanu nimetati amidah’iks – rõhujate vastu astumine juutide identiteeti ja inimlikkust säilitades. Kui sakslased hakkasid juute surmalaagritesse saatma, muutusid need vaiksed vastupanumeetodid kiiresti. Mõistes, et natside lõppeesmärk on kõik juudid hävitada, hakkasid juudid kavandama relvastatud vastuhakku. „Parem langeda vabade võitlejatena kui elada mõrtsukate armust,“ kirjutasid nad teadaandes.

Vastupanu metsades

Umbes 30 000 juuti võitles Euroopa metsades. Nad jahtisid natse ja aitasid teistel juutidel põgeneda. Kui natsid getosid likvideerima asusid, pagesid paljud juudid metsadesse, hakkasid vastupanuvõitlejateks ja ühinesid võimaluse korral partisanidega. Kõik partisanisalgad ei võtnud aga juute avasüli vastu. Seetõttu moodustasid nad oma salku, näiteks Kättemaksjad, kes peitsid end Leedus Rudnicki metsas ja lubasid liituda ka naistel.

Nende tegevus oli väga tõhus: nad tapsid palju vaenlase sõdureid, hävitasid sildu ja raudteid, millel liikusid natside väed. Teised salgad keskendusid pigem elude päästmisele. Naliboki metsas tegutsenud partisanisalk kogus enda juurde 1200 juuti, kel õnnestus sõda üle elada. Neil vedas, kuna vahepeal saadeti miljoneid juute surmalaagritesse, kust pääsesid vähesed.

Vastupanu laagrites

Võib-olla imestavad paljud selle üle, miks ei tõstnud surmalaagritesse viidud inimesed mässu oma vangistajate vastu, keda oli palju vähem. Tegelikult on andmeid seitsme ülestõusu kohta, kuut neist juhtisid juudid. Nad tegid isegi rangelt valvatud laagrites suuri jõupingutusi, et kaasvange päästa. Taolisi tegusid karistati alati surmaga. Siiski on teada palju lugusid surmapõlgavalt vapratest juutidest.

Auschwitz-Birkenaus päästis juudist käskjalg Bela Kazan mitu Ungari tüdrukut krematooriumist, aidates neil aia alt naistelaagrisse pääseda. Noored naised varustasid Auschwitz-Birkenaus 1944. aasta 7. oktoobril toimunud juutide erikomando ülestõusu püssirohuga. Neli neist poodi karistuseks üles, kuid nad ei reetnud kunagi teiste osaliste nimesid. Ühe Auschwitz-Birkenau suurima mässu ajal õnnestus vangidel hävitada gaasikamber ja krematoorium. See ettevõtmine päästis palju elusid.

Holokausti elasid üle vähesed ja veel vähem on neid, kes juutide meeleheitlikest tegudest tunnistust andsid, kuid neist on tähtis teada. „Vastupanu: nad võitlesid“ kaasrežissöör ja produtsent Paula S. Apsell ütles: „Ka praegu, peaaegu 80 aastat pärast holokausti, ei tea suurem osa maailmast seda lugu. Kuid selleta ei ole meil võimalik täielikult mõista genotsiidi, mis hävitas kaks kolmandikku Euroopa juutidest, ning antisemitism, viha ja holokausti eitamine saavad taas pead tõsta.“

Naistepäeva puhul esilinastub Viasat Historys esmaspäeval, 18. märtsil kell 22.00 kolmeosaline dokumentaalsari „Teine maailmasõda: naised eesliinil“. Sarjas paljastatakse eriskummalised ja tihtipeale rääkimata lood naiste kangelaslikkusest ja vaprusest teise maailmasõja ajal. Näete haaravaid arhiivimaterjale, milles tuleb esile naiste vastupidavus ja söakus ning mis aitavad heita pilgu teises maailmasõjas sõdinute, pagenute ja paljutki ohverdanute eludesse.

Need naised trotsisid ühiskonnanorme ja stereotüüpe nii pommitaja kokpitis kui ka vaenlasvägede rindel. Kolme osa vältel on teil võimalik navigeerida ohtlikus taevalaotuses üheskoos naislenduritega, kes toimetasid pideva tule all olles kohale hädavajalikke varusid ja teavet. Saate sammu pidada okupeeritud aladel töötanud ajakirjanikega, kes seadsid oma elu ohtu tõe ja vastupanu nimel. Näete vapraid sissisalku, kes saboteerisid vaenlast ja andsid vabaduse nimel endast kõik. Avastage luureagentide saladused, kui nad peitsid end vaenlase sekka, murdsid koode ja toimetasid kohale otsustavaid luureandmeid, et muuta lahingute käiku.

Ühiskonnanorme ja eelarvamusi trotsides ning oma kaaslasi pidevalt edestades kujundasid need naised ajalugu, pannes mängu oma märkimisväärse vapruse ja otsustavuse. „Teine maailmasõda: naised eesliinil“ on austusavaldus nende tugevusele ja vastupidavusele, milles peegeldub vankumatu pühendumus oma riigile ja eesmärkidele ajal, mis osutus kogu ajaloo rängimaks.

Viasat Historys esmaspäeval, 18. märtsil kell 22.00 esilinastuv „Teine maailmasõda: naised eesliinil“ ei ole kõigest ajalooallikas, vaid naiste silmade läbi jutustatud tõend inimvaimu vankumatusest.

Peale selle on Viasat Historys naistepäeva auks reedel, 8. märtsil eetris kolm põnevat sarja tegusatest naistest ajaloos. Eriprogrammis linastub muu hulgas kuueosaline sari „Kuningannad, kes muutsid maailma“, milles uuritakse põhjalikult kuue mõjuka naise erakordset valitsemisaega, mil nad pürgisid meesvalitsejate saavutustest kaugemale. Sarja „Kleopatra saladuslik hauakamber“ neljas osas seavad arheoloogid end retkele, et avastada Kleopatra viimse puhkepaiga uusi saladusi. Eetris on ka kolmeosaline sari „Vana-Egiptuse kuningannad“, milles rännatakse ajaloos tagasi, et uurida Vana-Egiptuse kolme karismaatilise valitsejanna elu. Eriline eetripäev toob rambivalgusesse mõjuvõimsad naised, kes on juhtinud ajaloo kulgu.

„Müüdid: inimkonna suured mõistatused“ naaseb Viasat Historysse kolmanda hooajaga neljapäeval, 14. märtsil kell 22.00, et paljastada veel müüte, mis on meid juba aastatuhandeid paelunud. Mis siis, kui salapärased nähtused polegi pelgalt väljamõeldised? Uuel hooajal uuritakse nii piiblilugudest pärinevaid kui ka tänapäevaseid müüte, sealhulgas Iisraeli kadunud hõimude, El Dorado ja Kleopatra mõistatusi. Paljastatakse ka lumeinimese, nõia- ja zombilegend. Artiklis käsitleme õudusžanri tuntuimate olevuste, elavate surnutega seotud tõde ja müüte.

Kõik on kindlasti kuulnud zombidest – poolsurnud ja poolelus olenditest, kes olid kunagi inimesed, kuid ihaldavad nüüd hoopis inimliha. Ainuke viis neid peatada on neile kuul pähe lasta. Kui zombi sind hammustab, on su päevad loetud: saad ka ise üheks neist. Zombi- ja maailmalõputeemat käsitleb hulk filme ja sarju, kuid kas verejanuliste elavate surnute müüdis on ka midagi tõest?

Haitil olevat siiani päris zombisid. Argipäev on seal põimunud usuga maagiasse ja vaimudesse. Haitil kehtivad isegi zombiks muutumise vastased seadused. Zombilood said alguse 17. sajandil. Lääne-Aafrikast pärit orjad tõid oma pärandi kaasa uude maailma ja ühendasid selle kristlike uskumustega, luues niinimetatud voodoo-maagia ehk zombimüüdi vundamendi.

Ameerika ajakirjanik William Seabrook reisis 1928. aastal Haitile voodoo sekti uurima. Ta väitis aruannetes, et inimesi tuuakse surnust tagasi ellu. Tegemist oli hinge kaotanud inimlaipadega, kes pandi küll maagiaga taas liikuma, kuid kes päriselt uuesti ellu ei ärganud. Tulemuseks oli laip, kes suutis kõndida ja liigutada, nagu ta elaks veel. Sellele toetus mõiste „zombi“ esimene ingliskeelne seletus. Seabrooki sõnutsi rügasid hingeta laibad põldudel tööd. Ta väitis isegi, et kohtus kolmega neist isiklikult. Nad olevat ebaloomulikud ja kummalised olevused, kes harisid põldu toore jõu ja mehaanilisusega. Kõige õudsamad olid nende silmad, mis olid kui surnul.

Seabrook oli küll alkohoolik ning kippus fantaasiat ja tegelikkust segi ajama, kuid kas võib tõesti olla, et voodoo-maagia abil saab inimesi zombideks muuta? Haiti voodoo’s koosneb hing kahest heast inglist. Esimene esindab meie tahtejõudu, teine alateadvust. Zombiks muutmisel varastab voodoo-preester või -preestrinna bokor hinge teadvuse, jättes ohvri abituks. Niisiis saab zombi küll liikuda, kuid tal puudub vaba tahe. Alles jääb vaid täiuslik tööline, suurepärane ori. Kas zombilood ja -müüdid võivad olla allegooria aastasadu kestnud orjusest, mis oli Haitil eriti ränk? Mõne loo järgi kirjeldasid nn zombid niiviisi oma rasket olukorda. Müütides ja legendides peitub inimlik tahe leida seletus kõigele, mis mõistmatuks jääb.

Zombide kohta on teisigi teooriaid. Mõne loo järgi kannatab zombiks saanud inimene epilepsiahoogude käes, mis võivad olla põhjustatud talle antud uimastitest. Osa lugusid kirjeldab mõistatuslikku mürgist vedelikku, mis viib inimese surmalähedasse seisundisse. Närvimürk tetrodotoksiin, mida leidub kerakalas – Kariibi saartel levinud liigis –, võib mõjuda lihastele ja inimese pea täielikult halvata, kuid südamele mõjub mürk vähem. Ohver ei saa enam liikuda, kuid ta süda jääb veel nõrgalt tuksuma. Ta paistab surnuna ja ta võidakse seetõttu maha matta, kuid kui mürgi mõju kord lõppeb, saab ta taas liikuda. Võib-olla suudetakse end siis isegi hauast välja kaevata. Tetrodotoksiinimürgistus seletaks ka zombide apaatiat.

Seega liigub zombide kohta mitmesuguseid seletusi, müüte ja teooriaid. Filmides ei seletada sageli, kuidas inimesed surnust naasevad: lugudes kasutatakse neid lihtsalt hoiatusena ootamatuste eest. Päevani, mil selline maailmalõpp kätte jõuab, jäävad zombid aga inimkonna suureks mõistatuseks.

Viasat History toob ekraanile dokumentaalsarja „Muumiad päevavalgel“. Avastame tuntud egüptoloogidega, milliseid saladusi peidavad endas näiteks puutumata sarkofaagid, ebaharilikud matused ja kohutavalt moonutatud muumiad.

Eksperdid üritavad leida Vana-Egiptuse hiilgavaima naisvaarao Hatšepsuti kadunud muumiat. Hatšepsut kustutati ajaloost pärast tema salapärast surma oma valitsusaja kõrghetkel. Kas Hatšepsuti muumia leidmine võib anda ka vastused tema tapmisega seotud küsimustele?

Juhtivad egüptoloogid uurivad, milline tõde peitub 3000-aastase kriiskava muumia šokeerivate jäänuste taga. Tema mumifitseeritud näole on tardunud igavene karje, justkui oleks tema maised kannatused talle hauatagusesse ellu järgnenud. Kes oli see iidne mees? Mis temaga juhtus, et ta välimus nii õudusfilmilik on?

Lisaks õpime vaarao Seqenenre Taa ehk vaarao Ramses V elukäigust ja surmast. Tema rõugearmiline muumia näib rahulik, kuid tegelikult oli ta kuningas, kes valitses lagunevat Vana-Egiptust. Tema kehal on tõendeid tahtlikult tekitatud haavadest, mis viitavad vägivaldsele surmale. Kui nii, siis kes ta tappis? Või on tema tugevalt armistunud nägu hoopis mõne piibelliku Egiptuse nuhtluse tulemus?

Samuti selgitame välja, kas Niagara Fallsi veidruste muuseumi üks eksponaat on tõepoolest ammu kadunud vaarao Egiptuse kõige märgilisemast dünastiast. Juhtivate egüptoloogide meeskond koostöös teadlastega vaatab uuesti läbi tõendid, et teha kindlaks, kuidas ühe legendaarse valitseja keha sattus teisele poole maakera. Nüüd saab tema keha tänu ühe asjatundja aimdusele lõpuks kodumaale naasta.

Selles sarjas tegutseb mitu egüptoloogi. Üks neist on auhinnatud teadur ja saatejuht dr Rebecca Bradshaw, kes keskendub Lähis-Ida ja Aafrika kultuuridele ning sealsetele konfliktidele. Tema mitmekülgset tööd on näidatud sellistel kanalitel nagu BBC, Al Jazeera, PBS ja Channel 5. Pakistani päritolu egüptoloogiaprofessor Salima Ikram, kes töötab Kairo Ameerika ülikoolis, osaleb paljudes Egiptusega seotud arheoloogilistes projektides ning on kirjutanud mitu Egiptuse arheoloogia teemalist raamatut. Dr Chris Naunton, kes on ka kirjanik ja saatejuht, on niinimetatud Egiptuse arheoloogia isa Flinders Petrie asjatundja. Dr Bob Bianchi on Ameerika autor, lektor ja telepersoon ning rahvusvahelise egüptoloogia assotsiatsiooni liige.

Uus põnev dokumentaalsari „Muumiad päevavalgel“ linastub Viasat History kanalil alates 20. veebruarist teisipäeviti kell 22.00.

Valmistuge üllatusteks, kui tõmmatakse eesriie ajaloo kõige valvatumatelt saladustelt uhiuues kuueosalises dokumentaalsarjas „Salajased relvad: II maailmasõda“, mis jõuab Viasat History vaatajateni 5. veebruaril kell 22.00. Tegemist on paeluva ajaloorännakuga, mis keskendub sõjaaegsetele uuendustele ning rabab hiiglaslike tankide, tuvide kontrollitavate lõhkekehade ja jääst lennukikandjatega.

II maailmasõda ei hõlmanud vaid toorest vägivalda: tegemist oli perioodiga, mil toimus pidev leiutustöö ning võiduihaluses riigid üritasid meeleheitlikult tehnoloogilisi piire nihutada. Viasat History uus sari „Salajased relvad: II maailmasõda“ avab saladuste kambri uksed ning viib vaatajad iga episoodiga põnevust tekitavale avastusretkele, mille keskmes on huvitavad leiutised, mis kujundasid II maailmasõjast tööstusuuringute, pideva uuendustöö ja piiritu leidlikkuse ajastu.

Esimeses osas „Püssid“ uuritakse leiutiste sünnipaika, kus vajadus võidurelvastumiseks oli ennenägematult suur. Rännaku käigus tutvustatakse nii maailma esimest reaktiivgranaadiheitjat ja murrangulisi automaatrelvi kui ka ulmelisi ideid, nagu jaapanlaste „surmakiirt“ ja sakslaste „päikesepüssi“. Olge tunnistajaks ambitsioonikatele projektidele, milleks saadi innustust fantaasiamaailmast, ning vaadake, milliseid rumalusi ja läbikukkumisi tuli ette salajaste relvade arendusel.

Teises osas „Soomus“ esitletakse pöördelisi muutusi tankimaailmas, kuhu kuulusid näiteks märgilise kujundusega T-34 või müstiline Kugelpanzer. Uudistage dessanttanke, Panzer VIII Mausi sarnaseid rasketanke ning loomingulisi ideid, nagu Landkreuzer P.1000 „Ratte“, mis nihutasid sõjaajastul kujutlusvõime piire.

Kolmandas osas „Salajased õhurelvad“ tutvustatakse õhurünnakutes kasutatud lahingutehnika alustalasid, näiteks varajasi hävituslennukeid, nagu Messerschmitt Me 262, kaugmaapommitajaid ja kosmoserännakute tulevikku mõjutavaid eksperimentaalseid leiutisi. Uurige sõjaaja õhuleiutiste mitmekülgset ajalugu – märgilistest lennukitest viimaste meeleheitlike pingutusteni.

Sukeldudes neljandasse ossa „Salajased mererelvad“, saate teada, kuidas meresõjarelvad muutsid ajalugu. Merelahingute kulgu mõjutasid nii uuenduslik allveetehnika, sealhulgas I400, mille tegevusraadius ulatus Ameerika Ühendriikide rannikuni, kui ka arenenud relvasüsteemid ja tehnikasaavutused, näiteks Mulberry sadamad. Uurige ebaharilikke leiutisi, nagu hiiglaslikke jääst lennukikandjaid, milles kombineeriti tegelikkust ja fantaasiat.

Viiendas osas „Pommid“ viiakse teid plahvatuslikule rännakule, kus tutvustatakse strateegiaid ja tehnoloogiat, mis tegid võimalikuks kaugjuhitava hävitustöö. Vaadake, kuidas ainulaadsed tehnilised lahendused ja juhita relvad olid osa arenguajastust, mida iseloomustasid veidrad leiutised, kuid ka vägevad lõhkekehad, mille hulgas olid näiteks esimene tiibrakett ja maailma muutvad aatomipommid.

Viimases, kuuendas osas „Varjatud“ astutakse spionaaži- ja luuremaailma, mis mängis sõjalise edu saavutamisel tähtsat rolli. Jälgige, kuidas eemaldatakse saladuskate peenetelt krüpteerimisseadmetelt ja koodimurdmismasinatelt. Uudistage salajasi tulirelvi, sealhulgas summutiga Welrodi püstolit ja kergesti peidetavaid kindapüstoleid. Lisaks näete, kui oluliseks osutusid koodimurdmismasinad, nagu Enigma ja Bombe, ja kui geniaalselt kasutati Hollywoodi võlukunsti vabrikute maskeerimiseks.

„Salajased relvad: II maailmasõda“ on põnev kuueosaline dokumentaalsari, mis jutustab II maailmasõjas esile kerkinud uuenduslike relvade rääkimata lood. Vaadake maailma kujundanud sõjatehnika ja loovuse hulljulget võidukäiku Viasat History uhiuues sarjas, mis esilinastub ainult Viasat History kanalil alates 5. veebruarist esmaspäeviti kell 22.00.

Sarjas „Surnud mehe needus: Hispaania kadunud kuld“, ühendavad jõud endine MMA-võitleja ja kullaotsija, pärismaalasest maadeavastaja ning legendaarne kütt, et lahendada Slumachi kadunud kullakaevanduse mõistatus. Alates haruldastest ülestähendustest ja aardekaartidest kuni salakirjadeni uurivad nad krüptilisi juhtlõngu, et avastada tõde ja leida ehk ka kadunud kuld. Ent mis see Slumachi mõistatus üldsegi on?

Räägitakse, et Kanadas Briti Columbia provintsis, kusagil sügaval Pitt Lake’i mägede vahel, peitub miljardeid dollareid väärt puhta kulla allikas. Seda lugu ettekujutamatust rikkusest antakse edasi põlvest põlve. 150 aastat vana legend räägib, et neis mägedes asub kullaga kaetud oja: see pole midagi muud kui Slumachi kullakaevandus.

Aga kes see Slumach siis oli? Teave mehe kohta sisaldab nii tõsiasju kui ka rahvapärimust. Legend sai alguse 1800. aastate lõpus, kui pärismaalane, keda tunti lihtsalt Slumachi nime all, mõisteti süüdi mõrvas ning poodi seejärel Briti Columbias New Westminsteris üles. Peagi pärast mehe surma hakkasid levima kuuldused, et Slumach oli avastanud Pitt Lake’i järve lähedalt mägedest kullapeidiku. Ta oli aeg-ajalt toonud tundmatust asukohast kullatükke ja uhkeldanud nendega kohalikes kõrtsides. Kuid ta lausus ka needuse kõigile, kel võiks tulla mõte mehe kaevandus üles otsida. Ja needus töötas: kaevandust ei suutnud keegi leida, ning kui keegi leidiski, siis kulda seal polnud. Ning kui leidsid kaevanduse ja kulla ka? Siis mägedest sa elusana tagasi ei tulnud.

Lugu toetavat tõendusmaterjali napib, kuid see ei peatanud suure hulga kullaotsijate saabumist sinna piirkonda. 1930. aastatel sõitis Pitt Lake’i lähistele kulda otsima sadu kullakütte ning paljud neist seal ka surid. Teised jällegi väitsid, et nad leidsid kulla üles. Näiteks sõnas 1970ndatel metsnik Stu Brown, et oli kogemata sattunud kullatükke täis oja peale, kuid ei suutnud seda asukohta enam kunagi uuesti üles leida.

Kümme aastat pärast Slumachi surma väitis Alaskalt pärit kaevur Walter Jackson, et oli kaevanduse leidnud. Ja ta suutis oma loo ka ära rääkida – vähemalt osa sellest. Tagasi jõudes tabas teda surmav haigus. Enne surma kirjutas ta sõbrale kirja, milles kirjeldas leiukoha oletatavat asukohta. Selles kirjas väitis ta, et oli leidnud kullast kollase pinnasekihi. Ta korjas kokku tuhandeid kullatükke, millest mõned olid sama suured kui Kreeka pähklid. Oma kirjas märkis ta, et mattis osa kullast telgikujulise kivi alla, mille esiküljele oli tahutud märk. Seda kivi ei ole muidugi kunagi leitud.

Mõned vannuvad, et kullakaevanduse lugu oli kõigest pettus. Kohalik ajaloolane Fred Braches väidab, et legendi kullast lõid Pitt Lake’i piirkonna kohalikud inimesed, et meelitada sinna kullaotsijaid, kuna see pakkus kohalikele sissetulekut ja töökohti. Ehk tegemist oli lihtsalt peene reklaamikampaaniaga. Üks müügimees pakkus saabuvatele kullaküttidele lausa Slumachi kullani viivat aardekaarti. Iga kaardi eest küsis ta 12,50 dollarit ning ta müüs tuhandeid kaarte. Kaartidele märgitud X-i ei leidnud aga kunagi keegi.

Ent kadunud kaevandust otsivad mõned inimesed isegi tänapäeval. Nad jagavad omavahel reisiaruandeid ja vahetavad veebis vihjeid. Ja asi polegi enam kullas – vähemalt mitte täielikult. Näiteks „Surnud mehe needuse“ meeskonnaliige Adam Palmer veetis legendi jälitades viimased kümme aastat. Viimase aastakümne jooksul pühendas ta igal suvel mitmeid nädalaid Pitt Lake’i lähedaste mägede läbi kammimisele. Tema jaoks on olulisim otsimisrõõm ja püüd sajandivanust müsteeriumi lahendada. „Kui keegi selle kulla leiab, saab temast kangelane suurele hulgale meestele, kes on seda niivõrd palju aastaid otsinud.“ Sarjas „Surnud mehe needus“ ühendab ta jõud teiste kogenud otsijatega, et Slumachi kadunud kuld viimaks leida. Sarja teine hooaeg on eetris alates 18. jaanuarist ja hakkab eetris olema igal neljapäeval kell 22.00 kanalil Viasat History.

Muugi Viasat Historyga pühadeajal lahti muistsete aegade saladused – kanal esitleb kahte uut dokumentaalfilmi. Reisi ajas tagasi ja avasta ahhetamapanev Abu Simbel, kus Niiluse hiiud valvavad Egiptuse muistseid saladusi. Seejärel uuri lähemalt Giza püramiide – ajatuid imesid, mis on seisnud üle 4500 aasta.

Abu Simbeli templid on mäe sisse rajatud imed, mille lasi ehitada vaarao Ramses II

Esimene Viasat History jõulukostitus on eetris 25. detsembril kell 14.15, kui linastub „Abu Simbel: Niiluse hiiud“. Selles erakordses dokumentaalfilmis uuritakse Abu Simbeli templeid, mis taasavastati 19. sajandi alguses. Imetlusväärne paik Egiptuse lõunaosas koosneb kahest hiiglasikust templist, mis on mäest välja tahutud vaarao Ramses II valitsemise ajal 13. sajandil e.m.a.

Vaaraole pühendatud peatempli ees on neli hiiglaslikku 20 meetri kõrgust kuju. Algselt ehitati tempel nii, et iga aasta 22. veebruaril ja 22. oktoobril (Ramsese sünnipäeval ja kroonimispäeval) paistab tõusev päike templi siseossa ning valgustab kujusid. Väiksem tempel avaldab austust vaarao kuningannale Nefertarile ning on tähelepanuväärne hämmastava ja hästi säilinud sisekujunduste poolest. Sageli peetakse seda üheks Egiptuse kauneimaks templiks.

1960ndatel rajatud Aswani pais ohustas paljusid Niiluse ülemjooksu alasid. Võimalik 60 meetri vee alla jäämine oleks templite jaoks olnud hukatuslik. Templid päästis hävingust enneolematu rahvusvaheline koostöö, mille tulemusel koliti kaks umbes 40 000-tonnist ehitist ümber. Need kütkestavad müstilised templid meelitavad igal aastal ligi sadu tuhandeid külastajaid.

•          Kuidas need tohutud ehitised avastati?

•          Kes need ehitas ja mis oli nende eesmärk?

•          Millised nägid need välja vahetult pärast valmimist 3000 aastat tagasi?

Neid ja paljusid teisi küsimusi uurivad esimesel jõulupühal ekraanile jõudvas uues dokumentaalfilmis eksperdid, teadlased ja kujundajad.

Giza püramiidide saladused

Teine Viasat History jõulukostitus on eetris 26. detsembril kell 13.15. Dokumentaalfilmis „Giza püramiid: püüeldes tähtede poole“ rännatakse Egiptuses Giza platoole, kus asuvad lummavad ja maailma ühed kuulsaimad ehitised.

Veel tänapäevalgi püüavad egüptoloogid paljastada nende hiiglaslike 4500 aasta vanuste ehitiste saladusi. Kolmest püramiidist suurim on Cheopsi ehk Hufu püramiid, mis on 3800 aastat olnud kõrgeim inimese rajatud ehitis. Algselt oli selle kõrgus 146,6 meetrit, kuid praeguseks on see mõned oma väliskihi kividest kaotanud. Teised kaks püramiidi on Hafra ja Menkaura püramiid.

Püramiidide ehitamine nõudis uskumatult täpset projekteerimist. Hufu püramiid on tähelepanuväärselt täpselt paigutatud põhiilmakaarte suhtes, selle küljed on ainult väikese kõrvalekaldega paigutatud põhja, lõuna, ida ja lääne suunas. Egüptoloogid arutlevad enim selle üle, kuidas ja millise tööjõuga püramiidid ehitati. Mõned usuvad, et püramiidid püstitas suur hulk oskustöölisi, teised jälle, et tegu oli ajutiste töölistega, võimalik et värvatud talupoegadega. Vastust ootab ka küsimus, kas Hufu, Hafra ja Menkaura püramiidi ehitajad olid inspireeritud ümbritsevast maailmast, loodusest, Päikesest või isegi tähtedest.

Dokumentaalfilmis uuritakse eri käsitlusi ning hiljutisi üleilmseid edusamme arheoloogias, egüptoloogias, astronoomias ja astrofüüsikas. Giza platoo vihjete dešifreerimisega tõestatakse, et muistsed egiptlased ei jätnud midagi juhuse hooleks ja et need kolm püramiidi on tihedalt seotud kosmosega.

Pühadeajal harutab Viasat History lahti kuulsaimate mälestusmärkide mõistatuslikud lood ja paljastab vaaraode rikkaliku pärandi – kaks kaasakiskuvat dokumentaalfilmi jõuavad ekraanile 25. ja 26. detsembril kell 13.15.

Kuigi pikka aega on usutud, et kuningannad olid meeste domineeritud maailmas pelgalt taustategelased, oli neist mõnel siiski ajaloos tohutu võim. „Kuningannad, kes muutsid maailma“ on uus Viasat Historys linastuv kuueosaline seriaal, milles räägitakse kuue kuninganna lugu. Esimene osa on eetris 12. detsembril kell 22.00. Seriaalis uuritakse, mis oli nende naiste käivitav jõud ja kuidas nad omas ajas võimu kindlustasid. Selles artiklis avaldame nende kuue kuninganna kohta põnevaid seiku.

1. Neitsikuninganna Elizabeth I garderoobis oli rohkem kui 3000 eset. Inglise kuninganna, kes valitses 16. sajandil veidi üle 45 aasta, kulutas aastas riiete peale hämmastava summa – 10 000 naela –, kuid tema laekuri sõnul olid Tema Majesteedi riided kuninglikud, aga mitte liiga kallid ega ülepakutud. Elizabeth armastas väga siidsukki, mis olid tol ajal uus leiutis ja maksid kaks naela paar. See oli väikese talukoha rent. Kõrgest hinnast hoolimata ostis kuninganna omale iga nädal uue paari ning annetas kasutatud sukad toatüdrukutele.

2. Suurbritannia kuninganna Anne’il oli oluline osa inglaste teearmastuse väljakujunemisel. Stuarti dünastia viimase monarhina ei ühendanud vooruslik Anne mitte ainult Inglismaa ja Šotimaa, vaid mängis tähtsat rolli ka inglaste seas tänapäevalgi valitseva teekultuuri levitamisel. Vastupidi tollal levinud kombele ei joonud Anne hommikuks mitte õlut, vaid teed. See tava levis kiiresti, eriti naiste seas, mida soodustas ka asjaolu, et sel ajal lubati naisi pigem teeruumi kui kohvikusse.

3. Kuninganna Victoria kirjutas iga päev 2500 sõna. Kuninganna Victoriat, kes valitses 1800ndatel üle 60 aasta, nähti tänu tema rangetele moraalipõhimõtetele juba tema eluajal kui rahvussümbolit. Victorial oli 9 last ja 34 lapselast, kes kõik abiellusid aadelkonna esindajatega ning tänu kellele hakati kuningannat kutsuma Euroopa vanaemaks. Victoria polnud aga viljakas mitte ainult laste poolest: ta kirjutas keskmiselt 2500 sõna päevas ja temast jäi järele 122 detailset päevaraamatut. Kuna mõned neist on hiljem avaldatud, siis teame, et heasüdamlik matriarh oli väga mõjukas ka poliitikaringkondades.

4. Egiptuse kuninganna Hatšepsut kandis võltshabet, et teda tunnistataks kui kuningat. 3500 aastat tagasi valitsenud Hatšepsut tõusis troonile ajal, mil Egiptust valitsesid üldjuhul mehed. Pärast oma abikaasa Thutmosis II surma valitses ta kõigepealt asevalitsejana ning seejärel võttis täieliku võimu ja kuulutas end kuningaks. Ta muutis oma välimust: kandis meesterõivaid ja kasutas isegi võltshabet. Hatšepsuti 22 valitsemisaasta jooksul püsis Egiptuses rahu ja kuigi talle korraldati vaaraole kohased matused, hakkas tema järeltulija paarikümne aasta pärast tema mälestust kustutama. Ja seda mitte tühisest kättemaksust, vaid seetõttu, et tol ajal ei aktsepteeritud Egiptuses naissoost valitsejaid.

5. Akvitaania Eleanor võttis osa isegi ristisõdadest. Eleanoril, kes elas 12. sajandil ja oli Lääne-Euroopa ühe rikkaima hertsogi järeltulija, oli juba teismelisena tohutu varandus ja mõju. See kõrgelt haritud ja iseseisev naine oli koguni kaks korda kuninganna: üks kord Prantsuse ja üks kord Inglise kuninganna. Ta ei soostunud mitte mingi hinna eest tagaplaanile jääma ning saatis oma esimest abikaasat Louis VII koos õukondlaste ja 300 rüütliga isegi ristisõdades. Legendi järgi alustas naissõdalase riietes Eleanor oma sõjaretke Maarja Magdaleena viimsest puhkepaigast, et rõhutada naiste tähtsust sõjas.

6. Keltide kuninganna Boudicca peaaegu alistas Rooma armee. Roomlased tungisid 43 m.a.j Britanniasse ja surusid keldi impeeriumi põlvili. Aga mässumeelne kuninganna võitles ka siis, kui tema inimesed olid orjastatud, teda oli avalikult piitsutatud ning tema tütred vägistatud. Boudicca kogus kartmatutest keldi sõjameestest armee, tormas Colchesteri, mis oli roomlaste pealinn Britannias, ja seejärel Londonisse, tappes peaaegu 80 000 inimest. Keiser Nero kutsus kähku Rooma väed tagasi, aga selleks ajaks oli Boudicca juba kaotanud. Mässumeelne kuninganna ei alistunud kunagi roomlastele: ta mürgitas enda, et vältida vangilangemist.

Detsembris esilinastub Eesti dokumentaalsari “Salme viikingid” Viasat History võrgustikus paljudes Euroopa riikides. Sari viib viimase aja ühe põnevaima arheoloogilise leiu suure vaatajaskonnani, raputab arusaamu viikingiajastust ja tõstab Eesti tuntust ajaloohuviliste seas. Eestis näeb ERRi toodetud sarja Viasat History kanalil 3. detsembril kell 22.00

Tuntud, kuid tundmatud viikingid

Euroopa ajaloos on nad olnud pikk aega ühtaegu tuntud ja tundmatud. Pilti neist on kujundanud müüdid ja legendid Valhallast Ragnarokini. Ning muidugi sarvedega kiivrites macho-jõugu kuvandit võimendav popkultuur.

Kuid uued arheoloogilised leiud ning täpsemad uurimismeetodid on andnud realistlikuma pildi viikingite rikkalikust kultuurist ja tsiviliseeritud eluviisist, nende uskumustest, kultusest ning rahvusvahelistest kontaktidest.

Kui mõtleme viikingitele, siis mõtleme Skandinaaviale – Rootsile, Norrale, Taanile ja Islandile. Kuid 15 aasta eest Saaremaalt leitud muinaslaeva vrakid on raputanud senist arusaama viikingiajast ning kirjutanud ümber Euroopa viikingiajaloo. 

Mis siis juhtus 8. sajandil Saaremaal?

Umbes 700–750 pKr sõitsid Saaremaa edelaranda kaks paati. Kohalikud saarlased astusid meremeestega lahingusse, tappes neist vähemalt 42. Ellu jäänud rootslastest meremehed asetasid oma kaaslaste kehad ja hauataguse elu jaoks vajaliku varanduse paati ning matsid selle liiva alla. Sajandite jooksul rannajoon taandus, alale kasvasid taimed ning mälu toimunud sündmustest katkes.

13 sajandit hiljem …

2008 avastasid kraavikaevajad esimese maetud paadi. Arheoloogid asusid tööle ja avastasid 2010 ka teise laeva, et uurida, kes on need inimesed haudades? Kes nad mattis? Ja mis juhtus seal 1300 aastat tagasi? Arheoloogid on neile küsimustele vastuseid otsinud viimased 13 aastat. 

Sissevaadetega rahvusvahelise teadlaskonna aruteludesse ja põnevatesse rekonstruktsioonidesse paljastab dokumentaalsari “Salme viikingid” nende kahe vraki saladuse. Sarja esimene osa viib rändama tagasi enam kui tuhande aasta tagusesse Euroopasse, et avastada, mida tähendas olla viiking. Tuttavaks saab ka arheoloogide meeskond, kes seletab lahti väljakaevamise protsessi.

Teine osa teeb sissevaate viikingite säilmete uurimisse ja tutvustab kõige üllatavamaid leide. Inglise arheoloog Neil Price viib ringreisile Rootsi, kust Saaremaalt leitud viikingid tõenäoliselt pärit on. Mis olid 41 viikingi ja nende suurejoonelise vara nii suurejoonelise laevamatmise põhjused, avatakse läbi erinevate võimalike teooriate.

Miks nimetatakse Salme leidu viikingiteks enne viikingeid?

Laevadesse oli maetud 41 valdavalt Rootsist Mälari piirkonnast pärinevat viikingit, kelle kallid hauapanused viitavad nende kõrgele ühiskondlikule staatusele. Leitud laevad on 50–100 aastat vanemad, kui esimene registreeritud viikingite sõjakäik. Need vrakid tõestavad, et Skandinaavia viikingid toimetasid Läänemere idaosa vetes aastakümneid enne seda, mida ametlikult kutsutakse viikingiaja alguseks.

Viikingite matmiskombed ja usk hauatagusesse ellu 

Viikingite kombe kohaselt saadeti sõdalased hauatagusesse ellu koos esemetega, mida nad Maal elamise ajal kasutasid. Haudadest on leitud mõõkasid, kilpe, nuge, nooleotsi. Ja ka  mängutäringud ja dekoratiivesemeid, nagu näiteks luust kamm ja karuküünisega kaelakee. 

Mida Viikingid Saaremaal tegid?

Jääb küsida, mida täpselt viikingilaevad Saaremaal tegid. Leitud esemed viitavad haarangule. Osad uurijad aga arvavad, et tegemist võis olla diplomaatilise esindusega, kuna teisest laevast leitud hauapanused viitavad õilsa päritoluga sõdalastele. Kuigi me reisi täpset põhjust ei tea, jäi retkest arheoloogidele maha säilmete ja esemete aardeladu.

Viasat History on nagu pilet ajarännule, kus kohtad põnevaid ajaloolisi lugusid ja ekspertide arvamusi. Sul on parim istekoht nägemaks pöördelisi hetki ajaloos ja inimesi, kes on mineviku kujundanud. Telekanal Viasat History on saadaval kõikide teleoperaatorite pakettides. 

Maailma ajalugu on oluliselt salapärasem, vastuolulisem ja mitmetahulisem kui entsüklopeediatarkus. Kaup kauba vastu kokkulepped ja õilsad ideaalid. Võimuiha, vandenõud ja intriigid. Liigutavad suhted ja dramaatilised lüüasaamised. 

Mitte üksnes merel, maal ja õhus, vaid ka sisemiselt peetud lahingud, sõjad ja eneseületused. See kõik on materjal, millest sünnib maailma ajalugu. Aja lugu, kus iga sündmus on vaid võimalike teekondade ristumine. Kuid kus mõni hetk on olulisem kui mõni teine. Rännakule läbi maailma tõsiselt raputanud hetkede viib Viasat History.

Hitleri tõus võimule

30. jaanuar 1933 tuleb Saksamaal võimule Adolf Hitler. Ja see hetk on justkui katkestus kahe maailma vahel. Selle sündmuse tagajärjel puhkenud teine maailmasõda levib kiirelt üle Euroopa ja Põhja-Aafrika. Ning raputab maailma geopoliitilist olukorda sama totaalselt kui Koperniku heliotsentriline mudel geotsentrilist maailmapilti. Maailm muutub järsult, oluliselt ja kaugeltki mitte ainult Hitleri võimuloleku ajaks. 

Viasat History kutsub sind astuma selle pöördelise hetke sisse, et hoomata suure osa sakslaste tolleaegset meeleseisundit. Et natukenegi mõista, mis paneb sakslasi toetama üht kõige jõledamat inimsusevastast kuritegu – holokausti. 

Hitler rõhutab väliselt oma rahutahet, kuid võimule tulles algavad ettevalmistused hävitussõjaks, et tagada III Reichi ülemvõim Euroopas ja “eluruum” idas. 

Viasat History dokumentaalsaated käsitlevad selle saatusliku päevani viinud asjaolusid ja sellele järgnenud hämmastavaid sündmusi. 

Kennedy mõrv: 24 tundi, mis raputasid maailma

Mis siis ikkagi juhtus 22. novembril 1963 Dallases?  Jah, muidugi me teame, et juhtus John Fitzgerald Kennedy surmaga lõppenud tulistamine, kui presidendi autokolonn läbis Texase osariigis Dallases asuva Dealey Plaza. Kuid me ei tea ikka veel, kas selle taga on USA presidendi vastane vandenõu või juhuslik relvastatud mees. Mis on vandenõu ja mis on faktid?

Sellest hetkest saadik on paljud vaatlejad – ajaloolased, ajakirjanikud ja tunnistajad – püüdnud ajalugu kirjutada või ümber kirjutada. Kuid neid tõlgendusi on sageli dikteerinud pigem ideoloogiad ja spekulatsioonid CIA rolli, Lee Harvey Oswaldi profiili ja sõjaväe osaluse kohta kui faktidega toetatud veendumused. 

Viasat History dokumentaalsaated annavad võimaluse mõtiskleda päeva üle, mis muutis Ameerika Ühendriikide ajalugu, uue pilguga. 

Kroonitud peade tõusud ja langused 

Läbi 20. ja 21. sajandi on üks avalikkuse enim tähelepanu köitnud teemasid olnud kuninglike perede tõusud, langused ja totaalsed muutumised. Sõjad, seksiskandaalid, riigipöörded, mõrvad, finantskorruptsioon, kättemaksud ja revolutsioonid. Muutunud maailm ja meedia. Mitte kõik monarhiad ei ole suutnud nendes muutustes kohaneda ja ellu jääda. Sajandi alguses oli kuninglikke perekondi 53, tänaseks on kuningate, kuningannade, sultanite ja keisrite arv kahanenud enam kui poole võrra: 25-le. 

Mida me tegelikult üldse teame monarhiatest? Millised on tegelikult kuninglikus perekonnas viibimise väljakutsed ja millised on eelised? Viasat History dokumentaalsaated panevad meid tundma, nagu tunneksime kuninglikke perekondi lähedalt, kuigi tegelikult ei tunne me neid peaaegu üldse.

Briti monarhia staažikad kuningannad 

Monarhiate eliidiks võib pidada Briti monarhiat, mis mitte väga kaua aega tagasi valitses peaaegu veerandit maailma. Ja kus viimasest 185 aastast 131 olid võimul naised. Kuninganna Victoria oli Ühendkuningriigi ajaloo kõige kauem valitsenud monarh. Seni kuni kuninganna Elizabeth II, kelle valitsusaja tunnistajaks me oleme olnud, ületas selle rekordi 7 aastaga.

2022. aastal lahkunud Elizabeth II pidas vastu turbulentsetele aegadele ja väljakutsele olla naisvalitseja meeste maailmas. Teda võrreldakse sageli kuninganna Victoriaga. Mõlemad pärisid krooni mõneti ootamatult. Mõlematel õnnestus abielluda südame järgi. Ning mõlemad olid kuningannadena pühendunud ja aktiivsed kuni surmani. Aastatel 1837–1901 valitsenud Victoria lõi palju pretsedente, mida Elizabeth II (1952 – 2022) oma valitsemisajal austas. Kuid need momendid ei ole sugugi veel kõik, mis neid kaht kuningannat ühendab. Viasat History dokumentaalsaated tõmbavad huvitavaid paralleele erinevate ajastute ja isikute, tänapäeva ja mineviku vahele.

Kleopatra võitlus võimu ja armastuse pärast 

Huvitavad on ka paralleelid tänapäeva ja antiikaja vahel. Kui juttu tuleb vanast Egiptusest, siis oskame lisaks selle arenenud kultuuri püramiididele ja hieroglüüfidele nimetada üht nime – Kleopatra. Kuid kes õigupoolest oli Egiptuse viimane valitsejanna – kas tsivilisatsioonide ajaloo üks ambitsioonikamaid valitsejaid või legendaarne Niiluse kaunitar? Miks on tema armusuhetest tähtsate Rooma väepealike Gaius Julius Caesari ja Marcus Antoniusega põhjust rääkida veel tänagi? 

Pärast Kleopatra isa – vaarao Ptolemaios XII surma nägi testament ette, et Kleopatra peab abielluma oma vennaga, et koos temaga riiki valitseda. Nii oli 51. aastal eKr Egiptuses kombeks. Kleopatral olid Egiptuse impeeriumiga suured plaanid: ta tahtis liita selle Rooma impeeriumiga. Tema vend (ja abikaasa) Ptolemaios XIII oli teisel arvamusel ning saatis Kleopatra Süüriasse pagendusse. Kuid Kleopatra otsustas oma õiguse eest valitseda võidelda. Tema viimane lootus oli naaberriigi Rooma impeeriumi valitseja Caesar. Jah, seesama Julius Caesar, kes ütles enda kohta: “Veni, vidi, vici” (“Tulin, nägin, võitsin”).

Igatahes tuleb ta naisele appi. Kleopatra järgneb Caesarile Rooma ja loodab, et suudab seal täita oma soovi suurest maailmaimpeeriumist. 47 eKr sünnib neile poeg, kes saab nimeks Caesarion (Väike Caesar). Kuid Caesar ei abiellu temaga kunagi ega tunnista oma bioloogilist poega troonipärijaks. 

Pärast Caesari surma jagatakse Rooma impeerium Marcus Antoniuse ja Octavianuse vahel. Kleopatra unistab ikka veel suuremast impeeriumist ja loob sideme Antoniusega – kes samuti alistub egiptlanna võludele. Ka Marcus Antonius ei võta Kleopatrat oma naiseks, kuid nad saavad kolm ühist last. Inimkond teab Antoniuse ja Kleopatra suhet kui üht inimkonna ajaloo võimsamat armastuslugu.

Sinu pilet ajarännule

Viasat History on nagu pilet ajarännule, kus kohtad põnevaid ajaloolisi lugusid ja ekspertide arvamusi. Sul on parim istekoht nägemaks pöördelisi hetki ajaloos ja inimesi, kes on mineviku kujundanud. Telekanal Viasat History on saadaval kõikide teleoperaatorite pakettides. 

Novembris näeb Viasat History kanalil erisaateid, mis on pühendatud 20. sajandi ühe šokeerivama ajaloosündmuse – president John F. Kennedyle 22. novembril 1963 tehtud atentaadi – 60. aastapäevale. Kahel järjestikusel pühapäeval (19. ja 26. novembril) esilinastub kolm uhiuut dokumentaali, mis näitavad traagilist sündmust ja selle mõju maailmale uue nurga alt.

„JFK: 24 tundi, mis muutsid maailma“ – 19. novembril kell 22.00

Selles dokumentaalis uuritakse kogu maailmast pärit arhiivimaterjale, millest on avalikkusele seni harva räägitud. Enam kui tunni jooksul peatutakse lähemalt president John F. Kennedy viimasel 24 tunnil presidendina ja sellele järgnenud üksi tegutsenud tulistaja Lee Harvey Oswaldi arreteerimisel. 1963. aasta kampaania ajal Texases ümbritsesid president Kennedyt austajad, edusoovijad, töötajad ja ajakirjanikud. Iga tema liigutust jälgiti hoolikalt, kuid tema viimaseid eluhetki näitab vaid üks 16-sekundiline klipp, mille filmis tavakodanik. Selle inimese õlule langes igavene vastutusekoorem ja ta nägi õudust tekitavat kaadrit 313 kogu oma ülejäänud elu. Dokumentaal keskendub 21. novembrile 1963, mil Kennedy saabus Texasesse, kust presidendi lennuk ta keha kaks tundi hiljem pärast traagilist lasku Washingtoni viis.

„JFK: lõplikud tõendid“ – topeltosa 19. novembril kell 23.00

See dokumentaal viib vaatajad kaasahaaravale teekonnale, kus taaselustatakse tol traagilisel hommikul Dallases juhtunu – luubi all on kõik sündmused, rehvijäljed ja püssilasud. Käsitletakse erinevaid teooriaid ja tõendeid, mis on aastate jooksul ilmsiks tulnud, ning paljastatakse tõde J. F. Kennedy atentaadi kohta. Eksperdianalüüsi ja hoolika uurimise kaudu tuuakse vaatajateni värske ülevaade sündmustest, mille käigus armastatud president meie hulgast ülekohtuselt vara lahkus.

„JFK: koduvideo, mis muutis maailma“ – 26. novembril kell 22.00

Dokumentaali keskmes on 8 mm filmilint, millele on saatusliku päeva kohutavad sündmused igaveseks jäädvustatud. Tähelepanuväärses teoses räägitakse selle kuulsa amatöörvideo lugu, mille on üles võtnud Abraham Zapruder, kellest kujunes tahtmatult sündmuse tähtsaim tunnistaja. Uuritakse, kuidas Zapruderi koduvideost ei saanud ainult hindamatu väärtusega asitõend, vaid ka teada-tuntud kõhedust tekitav ülesvõte tragöödiast, mis painas hiljem ameeriklasi ja kogu ülejäänud maailma.

President John F. Kennedy atentaadi 60. aastapäeva lähenedes taasavastab Viasat History kahel järjestikusel pühapäeval, 19. ja 26. novembril seda olulist hetke ajaloos. Uurime Kennedy isiklikku ja poliitilist pärandit ning kajastame jäädavat mõju ühiskonnale pärast tema enneaegset surma 1963. aasta novembris.

1993. aastal toimus 28. veebruarist kuni 19. aprillini Texases kurikuulus Waco piiramine, mille käigus kaotas elu 82 äärmusliku ususekti Taavetlaste Haru liiget. 5. novembril kell 22.00 Viasat History kanalil esilinastuv kaheosaline dokumentaalfilm „Waco: rääkimata lood“ põimib kokku ohvrite intiimsed ja emotsionaalsed lood, kasutades selleks lähedaste ning mõnede ellujäänute tunnistusi, et luua tragöödiast põhjalik ülevaade. Oma artiklis meenutame, mis nende 51 traagilise päeva jooksul juhtus.

Äärmuslik ususekt ja nende liider David Koresh

Taavetlaste Haru oli 1955. aastal moodustatud usurühmitus. Nad uskusid, et peagi on saabumas maailma lõpp koos Jeesuse Kristuse teise tulemisega. Harul oli Texases Waco linna läheduses eravaldus ning kohalike sõnul olid selle elanikud ebatavalised ja väga religioossed, kuid siiski head inimesed. Varem ei olnud nendega kunagi probleeme olnud, ent ühel hetkel võttis noor mees nimega David Koresh grupi üle võimust ning viis selle täiesti uude äärmusse. Mees oli veendunud, et ta on prohvet ning püüdis koguda endale võimalikult palju järgijaid – inimesi, kes soovisid tunda lihtsalt kuuluvustunnet ja ka enese tähtsustamist. Ning järgisid mehe iga sõna. See oli peaaegu nagu ajupesu.

Koresh tühistas kõigi grupi liikmete abielud ning magas paljude naistega ja ka vägistas neid – sealhulgas alaealisi. Koresh kuulutas, et tal on õigus vähemalt 140 naisele ja sai vähemalt tosinkond last. Meest ja tema järgijaid kahtlustati ka ebaseaduslike relvade varumises. Tragöödias ellujäänute sõnul valmistus mees sõjaks välismaailmaga, mis oli tema nägemuse järgi Paabel. 

ATFi ebaõnnestunud reid

USA Alkoholi, Tubaka, Tulirelvade Amet (ATF) jõudis Harule jälile pimeda juhuse läbi: postifirma UPS teatas, et Wacosse tarnitav pakk pudenes laiali ning oli täidetud käsigranaatidega. ATF hakkas Haru uurima ja pärast piisavate tõendite kogumist otsustasid nad kompleksile reidi korraldada. Taavetlaste Haru liikmed teadsid aga reidi korraldamisest ette, sest reidi kohta vihje saanud reporter küsis teejuhiseid postiljonilt, kes oli juhuslikult Koreshi õemees. 

Üllatuse eelis oli kadunud ning kui ATFi agendid 28. veebruaril kompleksi juurde jõudsid, ootasid neid relvastatud sektiliikmed. Keegi loomulikult ei tunnista, kes esimesena tule avas, kuid alanud pingelise tulevahetuse tõttu hukkus neli ATFi agenti ja kuus taavetlast. ATF ei suutnud kompleksi siseneda, seega anti FBI-le korraldus sekkuda ja alustada läbirääkimisi, et jõuda koos naiste ja lastega kompleksi peahoonesse barrikadeerunud Koreshi juhitud Haruga kompromissile.

FBI ja Koreshi vastasseis – teekond tragöödiani

Järgmise 51 päeva jooksul püüdis FBI Koreshi veenda, et mees lubaks naistel ja lastel minna ning kui mõnedel neist õnnestuski kompleksist lahkuda, siis kuulasid agendid nad üle. FBI sai teada, et lapsi kuritarvitati füüsiliselt ja seksuaalselt juba ammu enne piiramise algust. See oli peamine põhjendus otsusele võtta kasutusele pisargaas, mille abil taavetlased kompleksist välja sundida. Kui 19. aprillil kõik läbirääkimised katkesid, otsustas FBI massienesetapu kartuses käivitada lõpprünnaku pisargaasiga. Kuus tundi pärast esimeste pisargaasigranaatide heitmist ei olnud keegi kompleksist lahkunud: Taavetlaste Haru liikmed varjusid peahoonealusesse punkrisse või kasutasid gaasimaske.

Keskpäeva paiku puhkes äkitselt peahoone erinevates osades kolm põlengut, mis levisid kiiresti. Riigi esindajad väitsid hiljem, et tulekahjud süütas Haru, mõned ellujäänud jäävad aga endale kindlaks, et põlengud põhjustas rünnak kompleksile. Tulekahju ajal väljus hoonest vaid üheksa inimest. Ülejäänud Taavetlaste Haru liikmed jäid kas põlengus varisenud maja alla lõksu, lämbusid või lasti maha. Koresh lasi esmalt maha oma peamise abilise ja seejärel iseenda. Kokku hukkus piiramises 76 inimest, sealhulgas 25 last ja kaks rasedat naist. See oli tõeline katastroof.

Tragöödiale järgnesid mitmed uurimised, kuid üheski neist ei leitud, et ATF, FBI või USA valitsus oleks midagi kriminaalselt valesti teinud; piiramise käigus tehtud toimingud aga kubisesid vigadest. Reidi korraldamiseks loa andnud peaprokurör ütles, et „kui lapsed on ohus, ei tohi operatsiooniga edasi minna“. Ent seda tehti siiski. 

See Ameerika südametunnistusele pika varju jätnud tragöödia sai teoks, sest üks liider suutis inimesi veenda, et lunastuseks on vaid üks võimalus. David Koreshi tumeda pärandi ja Waco veresaunaga saate lähemalt tutvuda dokumentaalis „Waco: rääkimata lood“ – ainult Viasat History kanalil.

Kartmatud. Distsiplineeritud. Alistamatud. Sõjamasinad. Tuhandeid aastaid on ringelnud legendid Rooma leegionäridest, kelleta Rooma impeerium poleks suutnud oma sajanditepikkust valitsusaega hoida. Ent missugused mehed need leegionärid olid? Millised olid nende unistused ja eluviis? Pühapäeva, 29. septembril Viasat History kanalil eetris olev kaheosaline dokumentaalfilm „Rooma sõduri argipäev“ paljastab müüdi taga peituva mehe. Oma artiklis avalikustame, et sõdurid ei elanud ainult sõdimise nimel, vaid ka lõbutsesid ja lõid isegi perekondi – salaja. 

Kui noormehest sai leegionär, pühendas ta end impeeriumile 25 aastaks, vahest isegi selle eest oma eluga makstes. Vastutasuks peeti temast lugu, ta sai kindla sissetuleku ning talle lubati seiklusi ja au. Need seiklused ei seisnenud aga ainult lahingutes. Kahel esimesel sajandil pärast Kristust oli Rooma impeerium oma kõrgajal ning sõjaoht oli suhteliselt väike, kuid impeeriumi 7500 kilomeetri pikkust piiri tuli siiski kaitsta. Augustuse ajal oli Rooma sõjaväe koosseisus 300 000 meest, seega oli leegionäre vaja isegi rahuajal. Ent sõjaväkke ei saanud astuda igaüks: kandidaadid pidid läbima ranged katsed, mille käigus praagiti välja kehvade füüsiliste ja moraalsete omadustega inimesed. Katsed edukalt sooritanud mehed said tõsise väljaõppe ning tõenäoliselt saadeti nad kuhugi kaugele impeeriumi piirialadel asuvasse kindlusesse.

Üks sellistest kindlustest oli Põhja-Inglismaal asuv Vindolanda, mis ehitati Hadrianuse valli äärde. Rooma võimu all püsis see kolm sajandit. Viimase paari aastakümne jooksul on ses paigas tehtud hulgaliselt väljakaevamisi ning leitud on üle 2000 tintkirja kandva puittahvli. Need olid kodust saadetud kirjad, mis uurisid piirialale paigutatud sõdurite heaolu kohta ning sageli olid kirjadega kaasas erinevad igapäevaesemed – riided, sokid, aluspesu jne. Paistab, et kodused sugulased ei olnud noorte leegionäridega kontakti täielikult kaotanud. 

Ning need noormehed vajasid toitu, palju toitu: tänapäeva andmete kohaselt sõi üks leegionär päevas kuni kilo leiba ja suure hulga liha. Loomulikult polnud see tasuta: Rooma sõdur teenis aastas 1200 sestertsi (umbes 900 eurot), millest arvestati maha varustuse ja toidu hind. Sõdurid küll püüdsid ülejäänud raha säästa, kuid sageli kulutasid nad selle siiski rohkema toidu ja varustuse peale. Kindlustuste ümbruses õitsesid paljud väikelinnad, mis tootsid ja müüsid neid kaupu, pidasid turgusid ning lõbustasid sõdureid kõrtside ja termide avamisega.

Sõdurite elu ei koosnenud muidugi ainult lõbutsemisest ja mängudest: nad treenisid kindluses iga päev, lisaks tegid nad pikki jalgsimatkasid täisvarustuses, mis kaalus sageli kuni 40 kilogrammi. Nende harjutuste ajal marssis leegion kuni 30 kilomeetrit kiirusega 6–8 km/h – ja seda kõike sandaalides, mis olid loodud igasugusel maastikul kandmiseks. Sõdurid põletasid sellise tegevuse käigus umbes 5500 kalorit, seega pidi neil kindlasti olema sportlase füüsis. 

Kuigi sõduritel oli keelatud abielluda, oli neil lubatud olla suhtes – ja saada isegi lapsi – kuid need muutusid ametlikuks alles nende 25-aastase teenistuse lõpus. Seniks paare „tolereeriti“ ning mis veel – naistel ja lastel oli kindlustuste piires sageli ka omaenda koht. Legendide kohaselt pidasid sõdurid ka lemmikloomi – koeri ja kasse – ning püstitasid väikeseid altareid, et palvetada jumalate poole nende kaitse saamiseks. Seega polnud leegion kaugeltki hingetu sõjamasin, millisena seda tavaliselt kujutatakse: leegionärid olid samuti inimesed – oma soovide, hirmude ja suhetega. Nad olid ühtaegu sõdalased ja isad ning pärast mõnda aega hakkasid nad lugema oma 25-aastase teenistuse lõpuni jäänud päevi, et siis vormiriided lõplikult varna riputada ja koos oma perega elada. Just nagu enamik meist.

Tänavu oktoobris valmistuge paeluvaks teekonnaks läbi ajaloo, kui telekanal Viasat History avab mineviku tõed igal laupäeval oma haaravate sõjalugude segmendiga. Alates kella 14.00 viiakse teid sõjast laastatud ajastute südamesse dokumentaalide ja ühekordsete erisaadete ambitsioonika kogumiku abil, mille hulka kuuluvad järgmised linateosed.

„Kuningakojad sõjas“ (kaheosaline dokumentaal): tutvuge Euroopa kuninglike perekondade keerukate strateegiatega, mida nad kasutasid Teise maailmasõja ajal fašismi ja natsismi tõusuga maadeldes. Vaadelge perekondade ambivalentsust ja lõplikke otsuseid, kui valida tuli vastuseisu ja koostöö vahel.

„Stardiloendus: Berliini müüri kerkimine ja langemine“ (kaheosaline dokumentaal): kogege Berliini müüri – Saksamaad kolm aastakümmet eraldanud barjääri – šokeerivat ehitamist ja hilisemat langemist. Kuulake selle tormilise perioodi üleelanute jutustusi nende endi suust ja saate värske vaatenurga külma sõja ajaloole.

„Hitleri superautod“ (ühekordne erisaade): sukelduge Hitleri otseste korralduste alusel ehitatud ning Grand Prix’ võidusõite ja rahvusvahelist kuulsust võitnud kõrgsoorituslike autode maailma.

„Fašistid ja vabamüürlased“ (kaheosaline dokumentaal): tutvuge fašistide kinnisideega vabamüürluse vastu ning selle kohutavate tagajärgedega Teise maailmasõja ajal natside poolt okupeeritud riikides. Selles põnevas sarjas saate vaadelda uusi dokumente, vabamüürlaste templeid ja Vatikani rolli.

„Vatikani salajased arhiivid avalikustatud: paavst ja saatan“ (neljaosaline sari): vaadelge paavst Pius XII vastuolulist ajalugu, uurides seda, kas ta takistas Hitlerit ja tegi koostööd Saksamaa natsidevastase vastupanuliikumisega. Eksklusiivsed pilguheidud ja tunnistused paljastavad tõe selle salapärase paavsti kohta.

„Naised Hitleri lipu all“ (kaheosaline dokumentaal): avastage senirääkimata lood saksa naiste osalusest Kolmanda Reichi hirmutegudes. Selles silmiavavas uurimuses paljastavad rahvusvahelised ajaloolased naiste halastamatu külje.

„Berliini suursaadikud: II maailmasõja vilepuhujad“ (ühekordne erisaade): selles kaasahaaravas dokumentaalfilmis saavad vaatajad tutvuda seninägemata arhiivimaterjaliga diplomaatiliste jõupingutuste kohta, millega püüti maailma hoiatada Natsi-Saksamaa kasvava ohu eest.

Alates kella 23.00 jätkub laupäeviti sõjalugude segment veelgi põnevamate jutustustega, mille sekka kuulub kaks ambitsioonikat erisaadet.

„Verine raha: natside majanduse varjuküljed“ (kaheosaline dokumentaal): vaadelge, kuidas natsidel õnnestus Teine maailmasõda piiratud ressurssidega valla päästa. See majandus-, tööstus- ja finantsuurimus paljastab vähemtuntud võtmetegelaste kaudu Kolmanda Reichi sisemised toimingud.

„Hitler Stalini vastu“ (kaheosaline dokumentaal): sukelduge 20. sajandi kõige kurikuulsamate diktaatorite keerulisse suhtesse. Tutvuge nende kaassüü, koostöö ja lähiajalugu kujundanud pöördeliste sündmustega.

Ärge jääge oktoobris ilma Viasat History sõjalugude segmendist, milles ajalugu ärkab ellu igal laupäeval alates kella 14.00.

Pärast sajandeid kestnud otsinguid pole Kleopatra hauakambrit endiselt leitud, kuid paistab, et hiljutised avastused võivad meid Egiptuse viimase kuninganna puhkepaigale lõpuks lähemale viia. 3. oktoobril kell 22.00 Viasat History kanalil esilinastuv neljaosaline dokumentaalsari „Kleopatra saladuslik hauakamber“ püüab samuti kuninganna hauda leida ning otsib 3D-mudelite, rekonstruktsioonide ja algsete leiupaikade külastamiste abil uusi juhtlõngu. Käesolevas artiklis heidame pilgu selle põneva uurimise üksikasjadele.

Kleopatra puhkepaika ümbritsevad saladused, kuid sama kehtib ka tema surma asjaolude kohta. Egiptuse kuninganna ja tema abikaasa Marcus Antonius tegid 30. aastal eKr enesetapu, kui Egiptuse armee Rooma keisri Octavianuse käest hävitavalt lüüa sai ning abielupaar kahtlustas, et vihane keiser neile armu ei anna. Legendi järgi pussitas Antonius end mõõgaga südamesse ning ülestähenduste järgi lasi kuninganna end mürkmaol kätte hammustada, kuid vanaaja krooniku Plutarchose sõnul ei tea tegelikult keegi, mis täpselt juhtus. Plutarchos kahtlustab, et kuninganna peitis surmavat mürki ühes oma kammis, mõnede teiste sõnul määris kuninganna end aga mürgisalviga. Paljud kahtlustavad nüüd, et kuninganna tappis end hoopiski mürgitatud nõelaga.

Ent kus on Egiptuse viimase kuninganna praegune puhkepaik? Tunnustatud avastaja Kathleen Martinez on veendunud, et Kleopatra on maetud Aleksandriast 50 km läände jäävas Vana-Egiptuse linnas nimega Taposiris Magna, sealse Isisele pühendatud templi all olevas mitmete kilomeetrite pikkuses tunnelisüsteemis. Isis oli üks Egiptuse panteoni populaarsemaid jumalannasid, esindades naiselikku jõudu, emadust ja dünastilist legitiimsust, ning Kleopatrat samastati jumalannaga sageli, seega on võimalik, et kuninganna sängitati Isise templi alla. Kleopatra glamuurne elu viis Martineze suure hauakambri otsingutele ning oma uurimistöö käigus tõi ta päevavalgele 21 hauakambrit, millest mõned sisaldasid muumiaid, kelle keeled olid asendatud lehtkullaga – et kadunukesed saaks kõnelda ka hauataguses elus. Teadlane usub, et need kunagi jõukad olnud inimesed maeti siia 2000 aastat tagasi, et olla Kleopatra lähedal. Veel üks Kleopatrat Taposiris Magnaga siduv juhtlõng on legendaarse Aleksandria tuletorni miniatuurne koopia, mis samuti sealt leiti. Kleopatra armastas seda üheks antiikmaailma imeks olnud ehitist, mis kunagi tema kuningliku linnaosa ees kõrgus. 

Oma 15 uurimisaasta jooksul pole Kathleen Martinez Kleopatra hauda veel leidnud, kuid ta ei anna alla – vaatamata sellele, et suur osa tunnelisüsteemist on vee all. Naine usub, et hauakamber peaks asuma siin. Ent kas ta on õigel teel?

Kleopatra viimse puhkepaiga kohta on meil vaid mõned juhtlõngad. Kleopatra oli Egiptust peaaegu 300 aastat valitsenud Ptolemaiose dünastia viimane kuninganna ning see dünastia ei jätnud endast mingeid jälgi: ühegi nende vaarao hauakambrit ei ole leitud, seega võime vaid oletada, milline võis Kleopatra muumia välja näha, kui temast üldse muumia tehti. Mõned oletavad, et ta oli viimane sel iidsel viisil maetud kuninganna, kuid ka selle kohta konkreetsed tõendid puuduvad. Tõtt-öelda on Egiptuses säilinud vaid üks kuninganna enda kujutis – Aleksandriast 800 km kaugusel paikneva iidse oraaklikabeli seinal, mis asub tänapäeva Qifţi linnas.

Mõned usuvad, et Kleopatra maeti Aleksandriasse, kuid loodusõnnetused jätsid ka sellest linnast suure osa vee alla. Aleksandriat laastasid korduvad maavärinad ja tsunamid ning teadlased usuvad, et enamik iidsest linnast asub nüüd 8 meetrit allpool merepinda. Kui Kleopatra siia maetigi, siis neelati tema hauakamber peaaegu kindlasti loodusõnnetuse tagajärjel alla ja see mattus mitmemeetrise settekihi alla. On meil üldse lootust tema jälgi kunagi leida?Olenemata sellest, kas Kleopatra hauakamber asub vee all või kõrbes, oleks selle leidmine naise erakordse elu viimaste saladuste paljastamiseks võtmetähtsusega. Pole kahtlustki, et kuninganna hauakambri leidmine läheks ajalukku ühe aegade suurima ja tähtsaima avastusena.

Viasat History äratab ellu ajaloolised sündmused läbi põnevate ja harivate dokumentaalfilmide. Sel oktoobril rändame ajas tagasi Vana-Egiptusesse, käime ära Hiinas ja ka Roomas. Esmakordselt linastub meie ekraanidel dokumentaalsari “Kleopatra saladuslik hauakamber”, mis räägib lähemalt selle legendaarse naise viimsest puhkepaigast. Selles artiklis tutvustame lähemalt põnevaid dokumentaale, mis oktoobris Viasat Historys linastuvad.

UUS! „Kleopatra saladuslik hauakamber“ – alates 3. oktoobrist teisipäeviti kell 22.00 

Vaatamata sadu aastaid kestnud uurimistööle on Egiptuse viimase kuninganna haud jäänud saladuseks. Tänu uutele avastustele võivad arheoloogid lõpuks ometi olla lähedal Kleopatra viimsele puhkepaigale. Neljaosaline dokumentaalsari viib vaataja Kleopatra jälgedes Taposiris Magna ja Efesose iidsetest linnadest Kreekasse ja Itaaliasse ning Aleksandria merepõhja. Väljakaevamiste, 3D-modelleerimise ja taasetendamise abil kirjeldatakse Kleopatra saatust alates tema olulisematest liitlassuhetest kuni traagilise surmani. Samal ajal tuuakse päevavalgele seda legendaarset naist ümbritsevad saladused. 

UUS! „Rooma sõduri argipäev“ – algab pühapäeval, 8. oktoobril kell 22.00 

Oli aeg, mil Rooma sõjavägi oli võitmatu. Nende edu tagas erakordselt võimas armee, mille raskejalaväelased – tuntud kui leegionärid – olid võimekad, distsiplineeritud ja kartmatud. Nad saavutasid peaaegu mütoloogilise staatuse. Vana- Rooma sõjaväelaagrite leiukohad üle Euroopa heidavad uut valgust Rooma sõdurite elule. Hiljutised väljakaevamised Vindolandas Põhja- Inglismaal ja Fourvière’i mäel Lyoni Rooma kvartalis tõid päevavalgele hindamatu väärtusega leiud. Dokumentaalsarjas kujutatud arheoloogiline ja teaduslik uurimus äratab ellu iidse maailma, et selgitada välja, kes olid need mehed legendaarsete sõdurite taga.

UUS! „Hiina uus tulemine”- algab kolmapäeval, 18. oktoobril kell 22.00 

See on moodsa Hiina kujunemislugu läbi 150 aasta ning juhtfiguuride nagu keisrinna Cixi, Mao Zedong ja Jack Ma. Hiina kaotas oma liidripositsiooni, aga taastas endisaegse hiilguse ning kasvas maailma võimsaimaks riigiks. Selles ajaloolises ja geopoliitilises uurimuses selgitame, kuidas Hiina end poliitiliste juhtfiguuride ning tagaplaanil tegutsenud suurkujude toel taas maksma pani. Kaheosalise dokumentaalsarja erakordsed arhiivikaadrid, ainulaadne animatsioon ja sarjas üles astuvad rahvusvahelised ajaloolased aitavad kummutada Lääne arusaama Hiinast. 

Reedel, 22. septembril kell 22.00 saab Viasat History kanalil alguse kuueosaline sari „Piiriala“, mis uurib Ameerika Ühendriikide ja selle legendaarse Metsiku Lääne müütide tegelikkust. 

Ameerika põlisrahvaste ajalugu 

Ameerika põliselanikud olid algselt sisserändajad: 15 000 aastat tagasi saabusid nad Aasiast Beringia kaudu, mis oli jääajal Siberit Alaskaga ühendav külmunud metsiku looduse piirkond. Saabunute seas oli ligi 600 hõimu, igaüks oma erinevate tavade, eluviiside ja hierarhiaga. Selleks ajaks, kui Christoph Kolumbus Uude Maailma jõudis, elas mandril umbes 5–10 miljonit indiaanlast, mõne hinnangu kohaselt lausa 25 miljonit. Läänes, eriti tasandikel elavad hõimud olid vaenulikumad: sisuliselt oli tegemist samal maa-alal konkureerivate küttide-korilastega. Mississippi jõest ida poole jäävad hõimud elasid seevastu püsiasukohaga külades. 

Vanemad filmid kipuvad Ameerika indiaanlasi kujutama tagurlike barbaarsete rahvastena, kes ei olnud sajandeid arenenud; tegelikkus on aga see, et juba eurooplaste saabumise ajaks elasid mandril kultuuriliselt arenenud, mitut keelt kõnelevad inimesed. Hõimud kauplesid omavahel, õppisid üksteise keeli ja rändasid palju – mõned klannid rändasid lausa Kesk-Ameerikani välja. Mõned hõimud tegelesid isegi keskkonna manipuleerimisega: nad rakendasid maa-alade kontrollitud põletamist ja rajasid niisutussüsteeme. Hispaania konkistadooride poolt 16. sajandil sisse toodud ja kiiresti üle mandri levima hakanud hobuste kasutuselevõtt põlisameeriklaste kultuuris vähendas vahemaid ja lihtsustas jahipidamist. Hõimud kauplesid omavahel asustajatelt saadud kaupadega, omandades uusi teadmisi, mille nad kiiresti oma igapäevaelus kasutusele võtsid.

Esimeste kauboide ajalugu 

Vesternifilmide žanri kõige ikoonilisem tegelane tekkis Ameerikas 1800ndate aastate keskpaigas. Raudtee-ehituse buumi, vahemaade lühenemise ja elanikkonna kiire kasvu tõttu läks vaja suurel hulgal toitu. Tarbimisnimekirja tipus oli veiseliha ning loomakarjade eest hoolitsemiseks ja loomade karjatamiseks läks vaja spetsialiste: hiljem hakati neid kutsuma kauboideks. Selle erilise eluviisi oskused pärinesid Põhja-Aafrikast, kus maurid karjatasid kariloomi teistmoodi – hobuse seljast, samas kui köite kasutamine pärines Lääne-Aafrikast. Mõlemad meetodid jõudsid Ameerikasse orjade kaudu. Esmakordselt võtsid need Mehhiko idarannikul kasutusele karjused, keda kutsuti vaquero’deks. Seega andsid Mehhiko karjustele väljaõppe mustanahalised orjad – Ameerika esimesed kauboid.

Need meetodid võtsid põhjapool kasutusele vallalised valged noormehed, kes tulid piirimaile otsima tööd kariloomadega. Ent isegi aastakümneid pärast Ameerika Ühendriikide kodusõda olid selles valdkonnas tööl paljud vabastatud orjad, sest need oskused olid neil veres. Ainuüksi Texases töötanud 30 000 kauboist oli 5000 – 10 000 afroameeriklased.

Filmid kipuvad romantiseerima asustajate ajalugu, Metsiku Lääne linnu, hullumeelset raudtee-ehitust ning kauboisid ja indiaanlasi, ent doksari „Piiriala“ koorib neilt kõigilt minevikus kinnistunud klišeed – loomulikult Viasat History kanalil.

Viasat History viib televaatajad võimsale rännakule ajas tagasi. Septembris linastuvad telekanalil auhinnatud dokumentaalfilmid ja põnevad dokumentaalsaated, mis sukelduvad sügavale minevikku ning mille giidideks on maailmakuulsad eksperdid ja autentsed uurimised, mis koorivad tagasi ajaloo kihid, et paljastada saladused, võidukäigud ja tragöödiad, mis on määranud meie maailma.

„BETTANY HUGHESI AARETE PLANEET“ 

Reedeti kell 22.00 

Liituge ajaloolase Bettany Hughesiga, kui ta kergitab taas kaane maailma tsivilisatsiooni kõige vapustavamatelt ja tähelepanuväärsematelt aaretelt, võttes ette uhke teekonna mööda iidseid siiditeid ja vürtsiradu inimloo südamesse. Kasutades nüüdisaegset tehnoloogiat – ja täiesti ainulaadse juurdepääsuga – viib Bettany meid Küproselt Türki, mis on eraldusjoon Ida-Euroopa ja Aasia lääneosa vahel, ning uurib Albaania rikkalikku ja mitmekesist ajalugu – selle elavast pealinnast Tiranast iidsete Rooma varemeteni – ning rändab kuni Jordaania kõrbete ja Aserbaidžaani siiditeedeni, mida seovad sädelev Kaspia meri ja Kaukaasia mäed. 

UUS! „IZNIK, VEEALUNE MÕISTATUS“

Pühapäeval, 24. septembril kell 22.00 

Türgi, 2014: rutiinne õhuvaatlus Izniki järve kohal paljastab ootamatult 4. sajandi A.D./C.E. Bütsantsi basiilika uppunud jäänused. Selle murrangulise avastuse tagajärjel hakkavad rahvusvahelised teadlased uurima selle Vana-Rooma linnas Nikaias, mida praegu tuntakse nimega Iznik, ehitatud kiriku hävinemise ebaselget ajalugu ja geoloogiat; kuidas Türgi üks suurimaid järvi basiilika alla neelas, kuidas ja miks see hävitati ning mis juhtus selle kogukonnaga? Uurimise edenedes kerkib esile veel üks suur müsteerium: kas võib olla, et basiilikas tuli kokku Nikaia I kirikukogu? 

UUS! „PIIRIALA“

Alates 22. septembrist reedeti kell 22.00 

See sari uurib Ameerika piirialade legende, sündmusi ja folkloori, mis on nii põhjalikult meie kultuuri põimunud, et Metsiku Lääne ajastust, millega on lahutamatult seotud vesterni filmižanr, on saanud üks Ameerika rahvusliku identiteedi määravaid perioode. Hollywoodi filmid tahavad panna meid uskuma, et kauboid ja indiaanlased võitlesid Metsikus Läänes sageli üksteisega, et kõik kauboid olid valgenahalised, et Ameerika põlisrahvad olid metsikud ja vägivaldsed ilma põhjuseta ning et kõik šerifid olid seaduskuulekad kodanikud – me paljastame nende müütide taga peituva šokeeriva reaalsuse. 

UUS! „POMPEI: VILLA GIULIANA MAETUD SALADUSED“

Pühapäeval, 24. septembril kell 19.40

2021. aasta veebruaris tegid Pompei arheoloogiapargi meeskonnad erakordse avastuse: paigast põhja pool kaevati välja hämmastavalt hästi säilinud, peaaegu terve Rooma tseremooniavanker. See ehitud vanker on praeguseks esimene omataoline, mis avastati; naaseme Vana-Rooma juurde koos paljude teadlastega, kes osalesid vankri taastamise kampaanias, et panna see konteksti. Milleks võidi seda kasutada, kuidas sõidukid selle aja jooksul arenesid ja milline oleks liiklus Pompei tänavatel välja näinud?

Gemliki lahest idas asuv İzniki järv, mis moodustab Türgi Marmara mere kagupoolse pikenduse, peidab endas 4. sajandi basiilika uppunud varemeid ning on tõeliselt paeluv veealune arheoloogiline leiukoht.

2014. aastal avastas tavapärane uurimislend Türgis üle İzniki järve selle põhjas iidse basiilika uppunud varemed. Veealusel basiilikal on näha arhitektuurielemente, nagu sambad, seinad ja basiilika struktuuri osad. Need varemed annavad aimu iidse hoone kujundusest ja paigutusest, pakkudes vihjeid selle usulise ja kultuurilise tähtsuse kohta. Avastus ajendas teadlasi uurima Vana-Rooma linna Nikaiasse (tänapäeva İznik) rajatud kiriku ebaselget ajalugu ja hoone huku põhjustanud geoloogiat.

24. septembril kell 20.50 Viasat History kanalil linastuvast paeluvast dokumentaalfilmist „IZNIK, VEEALUNE MÕISTATUS“ saavad vaatajad teada, millal basiilika hävis, kuidas İzniki järv kiriku neelas ning mis juhtus selle kogukonnaga. Türgit, Prantsusmaad, Šveitsi, Ameerika Ühendriike ja Vatikani hõlmav uurimine jälgib maailmatasemel meeskonna tegevust veealuste väljakaevamiste igas etapis ning kõige selle toob vaatajateni uus eridokumentaal. 

Tänu leiupaigale eksklusiivsele juurdepääsule, sealhulgas kriitilise tähtsusega õhu- ja veealustele kaadritele ning imetlusväärsele arvutigraafikale, viib dokumentaalfilm vaatajat läbi sajandite, tagasi Vana-Rooma ja Bütsantsi aega ning kristluse enese algusaega.

Muuseumides, laboratooriumides ja laoruumides võib leida kõige veidramaid asju: peidetud aardeid, märkimisväärseid esemeid ja objekte, mis ajavad eksperdid täiesti segadusse. Kasutades värskeid uuringuid ja 3D-tehnoloogiat, naaseb sari „Kõige veidramad asjad“ oma 2. hooajaga taas eetrisse, täpsemalt alates 6. juulist neljapäeviti kell 23.00 kanalil Viasat History. Sarjas paljastatakse nende esemete saladusi, mis on oma olemuselt nii uskumatud kui ka tõeliselt veidrad. Vaatleme lähemalt ilu mõõtmiseks loodud masinat ja pommi, mis võib hävitada kogu linna, ent nahkhiirte abil. Need on tõepoolest väga veidrad asjad!

Kas ilu saab tõesti mõõta?

Los Angeleses asuva Hollywoodi meelelahutusmuuseumi kapis asub kummaline peakujuline metallpuur, mis näeb välja nagu keskaegne piinamisvahend. Kuid see ei ole piinamiseks mõeldud ega pärit pimedast ajastust: nimelt on tegemist 20. sajandil leiutatud objektiga, mille eesmärk on mõõta ilu. See asetatakse naisele pähe ja lukustatakse jäigalt paigale alates koljust kuni kaelani – fikseeritakse isegi silmamunad. Seade on täis painduvaid metallribasid, mis sobituvad kandja näojoonte järgi ja mida saab kruvidega reguleerida, et need asetseksid näo keskel. Seadme ees asub nn rööbas, mis toetab metallsondidega varustatud mikromeetreid. Seadme operaatoril on võimalik reguleerida seadet kruvidega, et saada arvnäitaja, mis viitab seadme kandja ilu tasemele.

Seadme kujundajaks oli üks ilutööstuse suurimaid mõjutajaid: Max Factor. Poola perekonnast pärit mees sattus juba väga noorena Hollywoodi, kus ta reformis täielikult ekraanijumestuse standardeid. Iga naine soovis välja näha sama glamuurne kui Hollywoodi staarid, nii et Factor sai kiiresti üldtuntuks. Tema ettevõte on nüüd väärt miljardeid dollareid. Ta oli kuulus selle poolest, et leidis peeneid viise, kuidas jumestada näitlejate nägu erinevalt, ühtlustamaks näojooni, nii et kogu nägu muutuks sümmeetriliseks. See seade oli ilmselt vahend sümmeetria mõõtmiseks. 

Aga kas ilu saab mõõta? Ilu on subjektiivne, ütlevad inimesed, kuid uuringud on näidanud, et keskmist nägu – selle sõna teaduslikus tähenduses – võib pidada atraktiivseks. Sümmeetria on samuti võtmetegur. Teine uuring viitab sellele, et keskmise ja sümmeetrilise näoga inimesed on tavaliselt geneetiliselt mitmekesisemad: nende järglased on suure tõenäosusega geneetiliselt tugevad ja meie loomus dikteerib parima partneri otsinguid. Võtmesõnad on seega „keskmine“ ja „sümmeetria“ ning see seade on kalibreeritud mõõtma neid omadusi. Veelgi enam, see aitab välja tuua, kuhu lisada jumestust, et saavutada maksimaalne sümmeetria – ja keskmine tulemus. Max Factori ilukalibraator võib olla ajaloost kadunud ja tunduda tänapäeval kummaline, kuid selle aluseks olevad ideed ilustandarditest püsivad.

Kuidas saab pomm täis nahkhiiri hävitada linna?

Koodnimega Project X-Ray tõeliselt kummaline seade sündis teise maailmasõja tulekahjudest tulenevalt. Sellist relva ei ole kunagi varem ega hiljem olemas olnud ja selleks on hea põhjus. Tegemist oli pommiga, mille küljel asetsesid tillukesed õhuaugud pisikeste reisijate jaoks – nimelt olid selles nahkhiired. Jah, see oli nahkhiirepomm. 

See loodi 1941. aastal, et aidata Ameerika Ühendriikidel pärast Pearl Harborit anda vastulöök. See sisaldas 1000 nahkhiirt ja igal olendil oli küljes väike surmav seade, mis võis süüdata tulekahjusid. Nahkhiirepommi sihtmärgiks oli Jaapani linnade eriline nõrkus – nimelt oli enamik maju tehtud puidust ja need asusid tihedalt üksteise kõrval. Seega kui tulekahju oleks saanud alguse ühest majast, siis lõppkokkuvõttes oleks võinud maha põleda kogu linn. 

Ettekujutus pommitamisest oli järgmine: pommid kukutatakse alla lennukist kõrgel sihtmärgi kohal. Pommid oleksid täis magavaid nahkhiiri. 1000 jala kõrgusel avaneksid langevarjud ja seade välimine kest langeks ära. Tänu soojemale temperatuurile hakkaksid nahkhiired ärkama ja välja lendama, nende süütamisseadmete kaitseklamber rebeneks ja aktiveeruks viivitussütik. Projekteerijad arvutasid välja, et nahkhiirepommid võiksid tekitada peaaegu 4800 tulekahju 40 miili suuruse läbimõõduga alal. 

Miks siis seda pommi kasutusele ei võetud? Sest nahkhiired tegid täpselt seda, mida nad pidid tegema. Kuid mitte Tokyos, vaid hoopis New Mexico lennubaasis enne õhkutõusu. Kahjuks ärkasid mõned neist üles, lendasid minema ja pugesid lennubaasi räästa alla. Seadmed nende küljes plahvatasid ja süütasid kogu lennubaasi põlema. Vaatamata sellele, et eksperiment kujunes katastroofiks, lõpetati nahkhiirepommi projekt täielikult alles 1944. aastal, kui mõte teisest laastavast seadmest sai teoks. Nimelt sündis tuumapomm ja see muutis kõike.

Maailmas on veidraid asju: alates kassi muumiast kuni neetud kanaluid täis poti ja paljude teiste tähelepanuväärsete leidudeni. „Kõige veidramad asjad“ jätkab maailma kõige kummalisemate esemete tutvustamist ja heidab neile uut valgust, et nad ei tundukski nii kummalised – ainult Viasat Historys.

Taj Mahali ehitas 17. sajandil Mogulite dünastia viies keiser Shah Jahan oma lahkunud abikaasa Mumtaz Mahali mälestuseks. Erakordne marmorist mausoleum püstitati Agra linnas Põhja-Indias ja seda peetakse üheks tänapäeva maailma seitsmest imest. Ometi on Taj Mahali ja seda ümbritseva kompleksi kohta veel palju saladusi, mida ei ole paljastatud.  Viasat History dokumentaalsarja „Iidsed hiigelehitised“ raames toob kanal teieni värske erisaate Taj Mahalist, mis on eetris 9. juulil kell 18.55 ja viib teid hingematvale õppereisile selle imetlusväärse meistriteose valmimisest.

Taj Mahal on imeline näide mogulite kunstist ja kultuurist, ning ka igavese armastuse ja pühendumuse sümbol. Selle valgest marmorist fassaad ja keerukas kujundus on külastajaid sajandeid paelunud. Ent selle valmimise lugu on sama põnev – Viasat History uus dokumentaalfilm uurib kolossaalset ehitist alates selle planeerimisest kuni valmimiseni. Uusima tehnoloogia, sealhulgas 3D-rekonstruktsioonide, seninägemata aerofotode ja mikroskoopiliste uuringute abil paljastatakse arhitektide geniaalsus ja iidse hiigelehitise uskumatu kujunduse saladused. 

Selles ainulaadses dokumentaalfilmis saate teada, kuidas suudeti see valmis ehitada vähem kui 20 aastaga, samas kui Notre-Dame’i katedraali ehitamiseks kulus üle sajandi. Saage teada, mis tagab selle stabiilsuse hoolimata selle asukohast püha jõe Yamuna ebastabiilsetel kallastel, tutvuge ehitusprotsessi, kasutatud materjalide ja tehnikatega, ning saage ülevaade ehitajate väljakutsetest ja ehituse mõjust kohalikule kogukonnale – asjatundlikud ajaloolased, teadlased ja insenerid paljastavad vastused neile ja teistele küsimustele. 

Olenemata sellest, kas olete ajaloohuviline või maailmaimede suhtes lihtsalt uudishimulik, „Iidsed hiigelehitised: Taj Mahal“ esilinastub Viasat History kanalil pühapäeval, 9. juulil kell 18.55 ning paljastab maailma ühe ikoonilisema ehitise ajaloo, arhitektuuri ja sümboolika. See eriline film on osa Viasat History püüdest ajalugu ellu äratada ja teid võimsale ajarännakule viia.

Uus 10-osaline dokumentaalsari „Neetud aarded“, mis esilinastub Viasat History kanalil alates 15. juunist, uurib suurejoonelisimaid inimkonnale teadaolevaid aardeid. Nende avastamised on jätnud endast maha surma ja hävingu. Kas aarded on tõesti neetud või saab asja selgitada teaduse abil? 

Me reisime maailmas ringi, otsides mõnesid ajaloo kuulsamaid aardeid, alates Tutanhamonist ja terrakotasõdalastest kuni Hope’i teemandi ja merevaigutoani – kõik eelnimetatud aarded on lummanud ja hirmutanud nii nende otsijaid kui ka nende imetlejaid. Sarjas käsitletavaid lugusid räägitakse intervjuude kaudu mõnede maailma juhtivate valdkonnaekspertidega, kes püüavad nende paeluvate, ent hukatuslike esemete saladusi avada. Selles artiklis vaatleme terrakotasõdalaste mõistatust. 

Terrakotasõdalased loodi Hiina esimese keisri hauakambri juurde eesmärgiga kaitsta keisrit hauataguses elus. Armee koosneb tuhandetest detailsetest terrakotasavist valmistatud elusuuruses sõdurimudelitest, mis kujutavad endast Hiina esimese keisri Qin Shi Huangdi valvureid. Esmalt vormiti savist sõdalaste osad, siis põletati need ahjus ning seejärel pandi tervikuks kokku ja värviti. Maailma ühe olulisima arheoloogilise leiuna paljastab see 16 300-ruutmeetrine väljakaevamine üle 7000 lahingurivis paikneva elusuuruses terrakotasõdalase ja -hobuse.

Ajaloolane Niall Ferguson on üle kümne aasta uurinud, milline oli algse avastuse tegijate saatus. Ta on veendunud, et Hiina ebausk on aidanud kestma jääda paljudel müütidel – ja ka tõdedel: „Hiina esimene keiser suri pärast elavhõbeda joomist, pidades seda igavese elu eliksiiriks. Kuna sõdalaste armee pidi kaitsma keisrit tema hauataguses elus, käivitas nende avastamine õnnetuste jada, mis ei tabanud ainult avastuse teinud talupoegi, vaid kogu nende küla. Nende viljasaagid ikaldusid ning külaelanikud ise jõudsid ükshaaval oma õudse lõpuni nii õnnetussurmade ja enesetappude kui mõnel juhul ka lihtsalt maapinnalt haihtumise tõttu.“ 

Kas see needus sündis keisri hauakambri häirimisest? Uusi teadmisi nii terrakotasõdalaste kui ka paljude teiste paeluvate ja kuulsate aarete saladuste kohta on võimalik saada alates 15. juunist neljapäevaõhtuti kell 22.00 – ainult Viasat History kanalil.

Pole kahtlust, et Kleopatra on kõige kuulsam Egiptuse kuninganna, kuid ta ei ole ainus. „Vana-Egiptuse kuningannad“, uus kolmeosaline dokumentaalsari, mis esilinastub 2. juunil kell 22.00 Viasat History kanalil, uurib kolme põneva ja karismaatilise Egiptuse naismonarhi elu: kuninganna Tiye, kellest sai elav jumalanna, Kleopatra II, kes seisis silmitsi oma vend-abikaasa mõrva ja viletsusega, ning Kleopatra tütar, kellest sai pärast tema vanemate traagilist surma iseseisev monarh. Oma artiklis paljastame mõned huvitavad faktid viimati nimetatu – Cleopatra Selene – kohta.

1. Kleopatra ja Marcus Antoniuse tütar Selene sai päranduseks traagilise ajaloo. Ta oli kõigest 10-aastane, kui tema vanemad sooritasid enesetapu. Temast sai Egiptuse kuninganna ja ta valitses seda vaid kaks nädalat, enne kui ta koos oma kahe vennaga kinni võeti ja Rooma tagasi saadeti, et neid kasvataks tema isa endine Rooma rivaal Octavianus.

2. Selene lapsepõlv oli vaikne. Tema kasuisa ja tulevane keiser Octavianus oli üllatavalt hea isakuju, kes hoolitses tema ja ta vendade eest, nagu oleksid nad tema enda järeltulijad. Loomulikult oli sellel ka poliitiline aspekt: kontroll laste üle tähendas ühtlasi kontrolli Egiptuse üle.

3. Ta abiellus vaid 15-aastasena Aafrika printsi Gaius Julius Jubaga. See oli korraldatud abielu. Nagu Selene, oli ka noor Juba maapaos oleva, troonilt tõugatud kuningliku perekonna järeltulija ja Octavianuse venna pojapoeg. Seejärel saadeti abielupaar valitsema Mauretaania (tänapäeva Maroko ja Alžeeria) äsja moodustatud vasallriiki.

4. Neil oli kaks last: poeg nimega Mauretaania Ptolemaios, kes sai nime oma ema dünastia järgi, ja tütar, kelle nimi pole säilinud.

5. Selene oli silmanähtav kuninganna. Ta osales kuningriigi igapäevases juhtimises; ta oli seda õppinud oma emalt ja seda hästi teinud. Pole üllatav, et ta ei näidanud mingit kavatsust kõrvale astuda ja lubada Jubal juhtida, nad valitsesid Mauretaaniat ühiselt. Selene ja Juba ajal arendas Mauretaania kuningriik märkimisväärselt eksporti Vahemere piirkonda, peamiselt Hispaaniasse ja Itaaliasse: nende toodete hulka kuulusid muu hulgas kala, viinamarjad, pärlid ja puitmööbel. Mauretaania münte hakati tunnustama ja austama kogu Rooma impeeriumis.

6. Kleopatra Selene oli oma ema üle väga uhke: ta andis isegi välja mündi, millel oli tema nägu, ja nimetas end „kuninganna Kleopatra, kuninganna Kleopatra tütar“. Ta alustas ehitusprogrammi, mis sai inspiratsiooni tema endisest kodukohast Aleksandriast ja tema ema sealsetest ehitusprojektidest. Nende ehitiste hulka kuulub Aleksandria ehk Pharose tuletorni stiili meenutav tuletorn. Selene ja Juba renoveerisid linnas olevaid vanu templeid ja hakkasid ehitama uusi. Selene endisest kuningriigist imporditi ka Egiptuse kunstiteoseid. Nad tahtsid ilmselgelt taaselustada Aleksandria atmosfääri ja Kleopatra kohalolekut.

7. Tema surm oli varajane ja ootamatu. Me ei tea täpset põhjust ja kuupäeva, kuid ühe kaasaegse luuletuse kohaselt oli Selene oma surma ajal, umbes aastal 5 eKr, vaid 35-aastane. Kuninganna paigutati Mauretaania kuninglikku mausoleumi, mis seisab siiani tänapäeva Alžeerias. Kuningas Juba valitses kuningriiki pärast Selene surma veel kaks aastakümmet koos nende poja Ptolemaiosega.

8. Isegi pärast surma jäi Kleopatra Selene Mauretaanias oluliseks tegelaseks. Tema münte ei võetud käibelt aastakümneid – usalduse ja austuse tõttu. Juba ja Ptolemaiose ühine valitsusaeg kestis paljuski tänu Selene kestvale särale.

9. Tal oli suur mõju oma kuningriigile ja Rooma maailmale, kuid erinevalt oma emast oli see tal vaikselt õnnestunud. Ajaloolased mainisid tema nime harva, viidates sellele, et tema ja Juba valitsemise ajal läks Mauretaanias kõik sujuvalt: ei olnud mingeid probleeme, millest teatada.

10. Juba suri 28 aastat hiljem ja nende poeg Juba valitses kuni 40. eluaastani, mil ta hukati kurikuulsa Caligula poolt – keiser oli ilmselt kade Mauretaania rikkuse pärast, kuid see on juba teine lugu.

Kleopatra Selene ja tema perekond võisid olla enamjaolt unustatud, kuid tänu Alžeerias asuvale mausoleumile on jäänud püsiv mälestus kuningannast, kes valitses ilma mingite konfliktideta suure ja ohtliku impeeriumi varjus. „Vana-Egiptuse kuningannad“ jutustab kogu tema loo kahe teise naismonarhi seas – ainult Viasat History kanalil.

12. mail kell 22.00 Viasat History kanalil esilinastuv uus kolmeosaline sari „Tšingis-khaani Mongoolia“ paljastab erakordse loo Tšingis-khaani tõusust – heidikust mongoli impeeriumi valitsejaks. 

Tema ise, ta pojad ja pojapojad olid palju enamat kui lihtsalt verejanulised sõjapealikud: nad andsid naistele mõjuvõimu, ei tõrjunud ühtki usundit ning ühendasid ida ja läänt uuendustega alates astronoomiast kuni kunstideni. Kahtlemata jätsid nad endast maha püsiva pärandi. Oma artiklis räägime kaheksast põnevast faktist, mida saime sellest sarjast Tšingis-khaani kohta teada. 

1. Tšingis-khaani elu ja lugu kirjeldati esimest korda 800 aastat vanas raamatus „Mongolite salajane ajalugu“. See oli esimene mongolite ajaloost rääkiv raamat, mille kirjutasid mongolid ise (nimetu autor), mitte nende vaenlased. Raamatu ainest koguti paljude kuninglike ja hõimujuhtide perekondade arhiividest. Need arhiivid pandi spetsiaalsesse laekasse, mida hoiti salajas. Ilma juhtide loata ei pääsenud keegi nendele salajastele lugudele ligi – sellest ka raamatu nimi.

2. 1100. aastatel Mongooliat kui riiki ei eksisteerinud. Tollal oli seal rohumaa, sõdivate nomaadirühmade tohutu lahinguväli. 1162. aastal sai ühe sellise rühma – mongolite – juht lapse. Poiss, kellest hiljem sai Tšingis-khaan, kandis nime Temutšin. Kui poisi isa rivaalitseva nomaadihõimu, tatarlaste poolt tapeti, täpsemalt mürgitati, oli poiss alles väga noor. Temutšini perekond muutus väljatõrjutuks ning see oleks võinud olla ka perekonna lõpp, kuid tragöödial oli poisile teistsugune mõju.

3. „Mongolite salajase ajaloo“ andmetel ei olnud Temutšin tavaline laps – raamat räägib, et „tema silmis oli tuli,“ mis tähendab, et poiss sündis siia ilma konkreetsel põhjusel. Temutšin ei olnud tüüpiline kangelane: tal olid oma vead, hirmud ja kahtlused. Kui rühm rivaalitsevaid nomaade nende laagrit ründas, jättis ta iseenda päästmiseks maha isegi oma värske naise. Mees teadis, et laagrisse jäädes oleksid rüüstajad ta tapnud. Palju aega hiljem, kui ta oli endale liitlasi leidnud, tuli ta tagasi oma naise järele ja hävitas ründajad. 

4. Ta oli meisterlik vibulaskja. Loomulikult kasutas ta traditsioonilist mongolite vibu ehk liitvibu, mis oli valmistatud erinevatest mongolitele parasjagu kättesaadavatest materjalidest, nagu loomade osad, sarved, kõõlused ja kaladest toodetud liim. See oli väga elastne vibu, mida oli lihtne hobusega ratsutades kasutada, kuid vibu valmistamiseks kulus terve aasta, sest selle kihid pidid kuude kaupa kuivama. 

5. Ta oli suurepärane taktik. Tema ema õpetas talle, et kuigi üks nool puruneb kergesti, on palju nooli korraga kujuteldamatult tugevad. Seega ümbritses Temutšin mõjuvõimu kogumiseks end mitmesuguste inimestega, kellel olid erinevad oskused. Tema kaaskonda jõudmiseks pidi olema lojaalne, kuid mitte lihtsalt takkakiitja. Temutšin valis oma väejuhid nende ande, mitte nende päritolu järgi, ning sellega lõhkus ta nomaadide sajandeid vana hierarhiatel ja truudusekohustustel põhineva valitsemisviisi.

6. 44. eluaastaks oli ta tõusnud võimule ning temast oli saanud stepi valitseja. 1206. aasta kevadel kutsus Temutšin kokku kurultai – suure nomaadirahvaste assamblee. Ononi jõe ääres pühas Hentij mäestikus trooniti ta kogu mongoli impeeriumi suureks juhiks ja nii sündis Mongoolia. Troonile tõusmisega sai Temutšinist Tšingis-khaan. See tiitel on üks mõistatus, sest me ei tea tänaseni, kust see pärineb. Vahest näitas ta rahvale, et tegeleb millegi uuega ja murrab vana korda. Erinevad nomaadirühmad ühe sidusa mongoli identiteedi alla surumisega saavutas ta midagi, mida keegi teine polnud viimase 300 aasta jooksul suutnud teha.

7. Tšingis-khaan võttis oma uues impeeriumis kasutusele kirjutamise. Enne teda oli mongoli keel ainult suuline keel ning ta teadis, et kirjutamine on tema rahva valitsemise võti, seega käskis ta ühel vangistatud vaenlasel mongolitele kirjutamist õpetada. See vang lõi uiguuri kirjaviisi, mida kasutatakse Mongoolias tänapäevalgi. Seda uiguuri kirja kasutati hariduses, rahanduses ja riigijuhtimises ning ka sõjaliste käskude edastamiseks.

8. Tšingis-khaan kehtestas ka ranged uued seadused, mis olid oma ajast kaugel ees. Varastamine ja valetamine muudeti ebaseaduslikuks. Kõiki religioone tuli austada. Naiste röövimine ja kuritarvitamine keelati. Nende seaduste rikkumise tagajärjeks võis olla hukkamine. 

Tšingis-khaan ei olnud arutu kõrilõikaja. Ta kehtestas suure impeeriumi, millel olid veelgi suuremad ambitsioonid, ning valitses seda edukalt. Mongolid olid valmis vallutama: selle rahva ja nende juhi kohta saad rohkemat teada sarjast „Tšingis-khaani Mongoolia“ – ikka Viasat History kanalil!

Maikuus esilinastub põnev uus sari, mis uurib ajalugu kriminaalpsühholoogia ja kohtuekspertiisi antropoloogia ainulaadse nurga alt. „Iidsed mõrvamüsteeriumid“ rändab ajas tagasi ikoonilistesse epohhidesse ja kultuuridesse, et jutustada kurikuulsate ja vähetuntud mõrvade lugusid täiesti uudsel viisil… ja võib-olla lahendada mõned neid ümbritsevad saladused. 

Aeg on muutnud enamiku tõendeid tolmuks, kuid kas tänapäeva uudseid psühholoogilisi teadmisi saab kasutada käsikäes uute kohtuekspertiisi suundumustega, et mõista iidsete ohvrite viimaseid tegusid ja teoretiseerida nende tapjate motiive? Kas inimloomus muutub? Staažikas Louisiana mõrvadetektiiv Rod Demery on töötanud 250 mõrvajuhtumiga ja lahendanud neist kõik. Geneetik, arheoloog ja kriminalistikaekspert professor Turi King murdis ajaloo ühe suurima kohtuekspertiisi DNA juhtumi – Richard III ekshumatsiooni ja ümbermatmise. 

Koos kohalike ekspertidega vaatavad Rod ja Turi uuesti läbi mõned maailma mõistatuslikumad mõrvamüsteeriumid, paljastades uusimad tõendid ja rakendades oma ainulaadseid teadmisi. Samal ajal, kui nad uurivad vihjeid ja leiavad lahendusi, avastavad nad meie enda jaoks väga erinevate kultuuride ajaloo ja ehitavad üles teooria, mis rekonstrueeritakse dramaatiliselt ja stiilselt, näidates ohvri elu – ja surma – draamat. 

Meeskond uurib mitmesuguseid saladusi, näiteks Rosemarkie meest ehk skeletti, mis avastati Šotimaa kauges merekoopas. Piktide ajast pärinevana taastab meeskond rünnaku, et järeldada ohvri kõige tõenäolisemat tapjat. Kahtlusaluste hulka kuuluvad mereröövel, pagan ja rivaalitsev juht.

Rod ja Turi külastavad ka iidset Itaalia linna Veronat, et uurida 14. sajandi valitseja, sõjapealiku Cangrande della Scala surma, kes suri ootamatult oma võimu tippajal. Kes oleks võinud Cangrande’i surmast kasu lõigata – ja olla tema tapmise taga?

Samuti ilmselt üks kuulsamaid avastusi üldse on Tollundi mees. Ligi 70 aastat tagasi Taani rabast välja kaevatud 2000-aastane varajase rauaaja mõrvaohver on nii hästi säilinud, et tundub, nagu ta magaks rahulikult. Rod ja Turi avastavad, et mõrvari identiteedi võti võib peituda Rooma allikates, mis on kirjutatud sajand pärast Tollundi mehe surma.

„Iidsed mõrvamüsteeriumid“ esilinastub Viasat Historys 4. mail ja on eetris neljapäeviti kell 22.00.

Viasat History uus 4-osaline sari „Vatikani salajased arhiivid avalikustatud: paavst ja saatan“ viib meid sügavale Vatikani linnriigi ja katoliku kiriku ajaloo ühe tumedaima ja vastuoluliseima perioodi südamesse. Eksklusiivse juurdepääsu kaudu Vatikani arhiividele uurime Piusi elu ja paavstina valitsemise ajaloolisi fakte ning esitame vajalikke küsimusi.

Suurem osa filmimisest toimub Vatikanis. Mis siis sel ajal toimus? Millist rolli mängis Pius XII, keda nii sageli kritiseeritakse, tegelikult kogu selle teise maailmasõja aegse tormilise perioodi jooksul? Milline oli tema suhe natside ja Itaalia fašistidega? Kuidas muutus ja arenes see teise maailmasõja käigus? Mis juhtus, kui liitlased vallutasid Itaalia? Mis sai sõjajärgsetel aastatel ja külma sõja alguses? Need on mõned paljudest küsimustest, mida me soovime arhiividest ja seega ka Pius XII kohta teada saada.

Esimeses episoodis uurime tõde Vatikani ja nn juudiküsimuse kohta enne sõda. Millist rolli mängisid paavst ja kirik, kui natsid võimule tulid ja hakkasid oma rassistlikku poliitikat ellu viima?

Teises episoodis uuritakse Pius XIl salajast liitu Saksa vastupanuliikumisega, eelkõige admiral Canarisega, salapärase Saksa advokaadi Josef Mülleri kaudu. Milline oli Hitleri erakordne plaan röövida paavst Pius XII Vatikanist? Kui palju Vatikan sellest teadis?

Kolmandas episoodis uurime Pius XIl vaikimisstrateegiat holokausti suhtes. Uurime, kuidas varjati juudi põgenikke Vatikanis, nagu seda tehti ka Rooma koolides, kloostrites, haiglates ja kolledžites ning katakombides. Mis oli salajane plaan päästa võimalikult palju juute? Kas see oli tõhus?

Neljandas episoodis uurime kiriku vastuolulist seotust kurikuulsate põgenemisteedega, mida nimetati ühiselt kui Rattenlinien. Kas Pius XII oli sellega tõesti seotud? Kas ta oli sellest teadlik? Mida ta selle suhtes ette võttis? Kas tõde ilmutab end lõpuks, kui süveneme sügavale arhiividesse peidetud Vatikani saladustesse?

Lõpetame sarja, uurides, kuidas Pius XII tuli toime Stalini kasvava ohuga ja kommunismi edenemisega pärast sõda. Mida näitavad arhiivid Vatikani lähenemise kohta sellele uuele vaenlasele, sellele uuele kuradile, kellega võidelda?

Kui jätta välja Vatikani õpetlased, ei ole keegi veel uurinud arhiive, mis sisaldavad 16 miljonit Pius XII-ga seotud dokumenti. Teeme koostööd õpetlastega, kes on ühed vähestest, kellel on juurdepääs arhiividesse maetud uurimata tõdedele.

See on esimene samm mineviku paljastamise suunas originaaldokumentide kaudu. Enam ei ole vaja arvata ega oletada. Kõik on kaamera ees olemas. Uut dokumentaalsarja saab näha esmaspäeviti kell 22.00 Viasat Historys. 

Alates viikingite sissetungidest kuni Richard Lõvisüdame suurte piiramisteni – Viasat History uus ambitsioonikas dokumentaal „Normandia: Sõdalaste maa“ räägib loo sellest, kuidas Normandiast sai 12. sajandil Euroopa üks võimsamaid kuningriike, enne kui see järsku kokku varises. Reedel, 7. aprillil kell 22.00 esilinastuv kolmeosaline minisari on uskumatu sõjaline eepos, mille tegevus toimub 300 aasta vältel ja mille jutustamiseks kasutatakse erakordseid eriefekte, haaravaid stseene, kaasaegset infograafikat ja rahvusvaheliste ekspertide erakordseid tunnistusi.

Kolm kaasahaaravat episoodi jutustavad saaga vallutajate dünastiast, alates Rollo Jalutajast kuni Richard Lõvisüdame ja William Vallutajani. Need hirmuäratavad sõdalased olid Prantsusmaa kuningriigi suurimad vaenlased mitme põlvkonna vältel. Selles kangelaslikus loos, mille juured on sügaval keskaegses Euroopas, ja mida jutustatakse ilukirjandusliku narratiivi kaudu, kaitsevad need Normandia lipu all sündinud suured sõjapealikud oma maad eluga riskides.

Kolmeosalise sarja esimene osa viib vaatajad 1200 aasta tagusesse aega, mil Skandinaaviast pagendatud Rollo Jalutaja sõitis piraatide armee eesotsas viikingite sõjalaevaga mööda Seine jõge alla, otsides rüüstamiseks maad. Viikingite juht lõpetas rüüstamise vastutasuks territooriumi eest, millest sai Normandia: Põhjamaalaste maa.

Teises episoodis jahmatab riiki Normandia hertsogi Robert I surm. Tema poeg William astub tema asemele, kuid paljude mõjuvõimsate parunite arvates pole ta õigusjärgne pärija. Ta on alles laps. William peab võitlema, et oma autoriteeti tõestada ja vallutama uusi maid, eriti Hastingsi lahingus.

Minisari lõppeb Prantsusmaa kuninga Philip Auguste‘i looga, kellel oli üks eesmärk: jagu saada Normandia hertsogist Richard Lõvisüdamest. Kuna Normandia hertsogi enda vennal John Lacklandil on sama mõte, ühendavad Philip ja John oma jõud Richardi vastu. Kuid kangelaslik juht ei vannu alla.

Sõjastrateegiad, lossid ja surmavaimad piiramismasinad. „Normandia: Sõdalaste maa“ näitab süvitsi suuri relvakonflikte, mis muutsid Normandia üheks kõige ihaldatumaks territooriumiks Euroopas.  Kolmeosaline sari esilinastub kanalil Viasat History 7. aprillist reedeti kell 22.00.

On 1941. aasta mai ja Saksamaa merevägi hävitab tuhandeid tonne kaubalaevu, mis veavad Suurbritanniasse olulisi varusid. Kui natsid lasevad võimsa Bismarcki Atlandi ookeanile, et halvata liitlaste laevaliiklust, uppus selle esimene ohver, HMS Hood, vaid 8 minutiga. Iain Ballantyne’i raamatul põhinev ja II maailmasõja ühele võimsaimale merelahingule valgust heitev Viasat History uus dokumentaal „Bismarck: 24 tundi hukuni“ sisaldab hämmastavaid arvutigraafikaga taasloodud dramaatilisi stseene ja seninägemata lugusid merelahingus osalenud sõjaväelastelt. Üheosaline erisaade esilinastub kanalil Viasat History 1. aprillil kell 22.00. 

Hitleri plaan võita sõda liitlaste näljutamise teel on käimas ning kaks tohutut Saksa lahingulaeva, Scharnhorst ja Gneisenau, on juba konvoisid hävitamas.  Kuid siis lasevad natsid võimsa Bismarcki Atlandi ookeani. See on nende uusim lahingulaev, mis kaalub 41 700 tonni ja on 241 meetrit pikk. See on relvastatud kaheksa 15-tollise suurtükiga, sõiduulatus on peaaegu 10 000 miili ja tippkiirus on 30 sõlme, olles kiirem kui mis tahes Briti sõjalaev. Kui maailma suurim ja surmavaim sõjalaev rändab meredel, saab ta kätte esimese ohvri, kuningliku mereväe uhkuse HMS Hoodi. Briti laev koos 1415 meeskonnaliikmega hukkub vaid mõne minutiga – hävitav löök liitlastele.

Suurbritannia oli šokis ja Churchill andis käsu Bismarcki leida ja uputada. Briti lipulaev HMS Ark Royal, mida kamandab admiral Tovey, juhib ründejõudusid ja 24 tunni jooksul toimub dramaatiline lahing nii merel kui ka õhus – osalevad kuningliku mereväe 5000 meest ja Hitleri Kriegsmarine 2600 sõdurit, neist tuhanded hukkuvad. 

„Bismarck: 24 tundi hukuni“ on dramaatiline ülevaade maailma suurima ja surmavaima sõjalaeva uputamise missiooni viimasest 24 tunnist. Viasat History üheosaline erisaade esilinastub Viasat Historys 1. aprillil kell 22.00. Kordus on eetris 10. aprillil kell 21.00.

Palju aastaid peeti Saksa naisi natside poolt toimepandud kohutavate kuritegude passiivseteks tunnistajateks, kuid paljud neist olid aktiivsed osalejad ja sama jõhkrad kui nende meessoost kolleegid. 8. aprillil kell 22.00 esilinastub Viasat Historys uus kaheosaline dokumentaalfilm „Naised Hitleri lipu all“, mis paljastab tõe Kolmanda Riigi kõige kurikuulsamate naiste kohta. Tutvustame oma artiklis mõningaid Hitleri kõige halastamatumaid naissoost abilisi.

Naisi koolitati lapsi kasvatama

Kui Hitler 1933. aastal võimule tuli, liitusid Hitlerinoortega mitte ainult mehed, vaid paljud noored naised. Sellel oli isegi tüdrukute haru, nimega Saksa tüdrukute liit ehk BDM. Värvati üle 200 000 tüdruku. Natsid ei lubanud naistel olla vastutavatel ametikohtadel ja piirasid nende juurdepääsu kõrgharidusele: BDMis koolitati neid lapsi sünnitama. Kõik vabaajategevused olid mõeldud selleks, et valmistada neid ette emarolliks. Samuti õpetati neid rassiliste tunnuste alusel leidma sobivaimat abikaasat. Aegamööda said BDMi naised Kolmanda Riigi osaks ja olid valmis täitma Hitleri antisemiitlikke plaane.

Pauline Kneissler, tapjaõde

Ämmaemandad kui Kolmanda Riigi määratud avalikud teenistujad pidid teavitama oma ülemusi kõigist väärarengutest või puuetest, millega nad kokku puutusid. Need registreeriti süsteemis ja sageli anti käsk eutanaasiaks. Pauline Kneissler oli üks peamisi naisi selle poliitika taga. Ta osales füüsilise ja vaimse puudega inimeste hävitamiskampaanias Aktsioon T4, mis hõlmas nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Kneissler ja tema kolleegid hoolitsesid nende inimeste eest, aitasid neil asju pakkida ja selgitasid, et neid kolitakse mujale. Muidugi ei öelnud nad neile kunagi, et nad viiakse hävituslaagritesse, kus neid tapetakse gaasiga. Kneissler tegi ka surmavaid süste. Kuni sõja lõpuni hävitati Aktsioon T4 raames ligi 200 000 inimest.

Gertrud Slottke, elu ja surma valitseja

1942. aastal töötas sekretär Gertrud Slottke Saksa okupatsioonivalitsuses, mis vastutas juutide koondus- ja hävituslaagritesse küüditamise korraldamise eest. Kuna tema ülemus lahkus kiirustades, võttis Slottke kärmelt vastutusala üle oma ambitsioonide täitmiseks. Ta sai elu ja surma valitsejaks, külastades regulaarselt Westerborki, Hollandi peamist transiidilaagrit, kus otsustati, kes jääb ja kes läheb. Neid otsuseid tehti üheaegselt kogu Euroopas, kuid meeste poolt: tema oli ainus naine sellel tööl. Ta otsustas lugematute juutide elu üle ja jäi oma ametikohale, kuni viimane küüditamisrong Westerborkist lahkus. See oli rong, milles oli Anne Frank ja tema perekond.

Pärast sõda pidid mõned naised oma tegude eest vastutama, kuid paljusid neist kohtusüsteem ei tabanud. Läks vaja aastakümneid ajaloolaste tööd, et tuua valguse kätte see holokausti vähemtuntud osa ja rääkida lugu „Naistest Hitleri lipu all“ ja vägivallast, milleks nad suutelised olid – ainult Viasat Historys.

Sel märtsil veedame kõik reede õhtud merd sõitvate ning üsna kireva minevikuga meeste ja naiste seltsis. Viikingid olid tuntud oma suurepäraste kunsti- ja kauplemisoskuste poolest, kuid nad jätsid endast maha ka verise jälje, rüüstates linnu üle kogu mandri. Selles artiklis tutvustame saateid, mis annavad ligipääsu uutele avastustele.

VIIKINGID: KADUNUD KUNINGRIIK

Esimest korda saja aasta jooksul kaevatakse Norras välja viikingite matmislaev. See äärmiselt haruldane väljakaevamine algas 2020. aasta lõpus ja meil on arheoloogilisele leiukohale täielik juurdepääs. Selles kvaliteetses teaduslikus dokudraamas annab iga avastus ja iga väljakaevatud reliikvia meile uskumatu ülevaate Põhjamaade sõdalaste elust ning viib meid sammu võrra lähemale avastamisele, kes on selles salapärases viikingite kirstus juba üle tuhande aasta peidus olnud. Uus dokumentaalfilm „Viikingid: kadunud kuningriik“ esilinastub Viasat Historys reedel, 10. märtsil kell 22.00. Saate kordus on eetris 31. märtsil kell 22.00.

VIIKINGID: TEGELIK LUGU

See kaheosaline dokumentaalfilm seab kahtluse alla suure osa sellest, mida me arvame teadvat Põhjamaade nn suurest sõdalaste rassist; kaasaegsete meetodite ja seadmete erakordne areng on ajaloouuringutes kaasa toonud inspireeriva uue ajastu. Ekspertide ja ajaloolaste meeskond Norras teeb hämmastavaid uusi avastusi. Meile on antud eksklusiivne juurdepääs nende tegemistele ja meie kaamerad saavad neid jälgida suurel avastusretkel, mille käigus tuvastavad nad kogu Lääne-Euroopast leitud esemete päritolu. Dokumentaalfilm on eetris 31. märtsil kell 23.00.