Blogi

10 asja, mida sa Normandia dessandi kohta ilmselt ei teadnud

Juunis tähistab Viasat History Normandia dessandi 80. aastapäeva kahe dokumentaalfilmiga, milles räägitakse lähemalt 6. juunil 1944 peetud otsustavast lahingust. „Normandia dessant: 80. aastapäev“ meenutab värvikaadrites unustamatut päeva, mil paljud sõdurid pidasid II maailmasõjas oma viimast lahingut. Teine kaheosaline dokumentaalfilm „Normandia dessant: sõduri lugu“ räägib loo hirmust, vaprusest ja kangelaslikkusest noorte meeste silme läbi. Artiklis on palju huvitavaid ja vähem tuntud fakte unustamatust päevast, mis määrasid II maailmasõja käigu.

  1. Eisenhower ähvardas lahkuda.

Paar kuud enne Normandia dessanti tekkisid liitlasvägede ülemal Dwight D. Eisenhoweril ja Suurbritannia peaministril Winston Churchillil lahkarvamused. Eisenhower tahtis, et liitlaspommitajad ründaksid Saksamaa asemel Prantsusmaa tähtsat taristut. Churchill temaga ei nõustunud: ta oli mures kahju pärast, mida see Prantsusmaale põhjustaks. Seejärel ähvardas Eisenhower oma ametikohalt lahkuda. Lõpuks nõustus Churchill Eisenhoweri plaaniga ja mõlemad võtsid otsustava lahingu võitmise prioriteediks.

  1. Normandia dessant pidi algul toimuma päev varem.

Selleks et Normandia dessant korda läheks, oli vaja sobivaid ilmastikuolusid. Päev pidi olema pikk, et õhujõududest võimalikult palju kasu sünniks, vaja oli täiskuud, et laevad saaksid ka pimedas ringi sõita, ja tõusuvesi pidi olema piisavalt kõrge, et randumissõidukid hulbiksid võimalikult kaugele randa. Enne lahingu algust pidi väljas veel tund aega valge olema, et pommitamine oleks võimalikult täpne. Sellise lahingu jaoks sobisid ainult üheksa päeva mais ja juunis. Lahing pidi toimuma 5. juunil, aga halva ilma tõttu otsustas Eisenhower viimasel hetkel 6. juuni kasuks.

  1. Hitler magas, kui sissetung algas.

Hitler teadis, et suurem liitlaste sissetung võib sõja kulgu muuta. Ta oli selleks valmistunud. Ta käskis ehitada niinimetatud Atlandi valli – läbimurdmatu kaitsevalli, mis oli ligi 2736 kilomeetrit pikk ja ulatus Norrast Hispaaniani. Kuid keegi ei osanud valmistuda selleks, kui rünnak peaks toimuma Hitleri une ajal. Mitte ükski kindral ei julgenud sinna ilma tema loata vägesid saata ja mitte keegi ei julgenud teda ka üles ajada. Nii läksid otsustavad tunnid kaotsi ja kui Hitler kümne paiku ärkas, kuulis ta juba halbu uudiseid. Ta ei olnud vihane, sest uskus, et Saksa väed alistavad liitlasväed vaevata. Kuid ta eksis rängalt.

  1. Liitlasvägedes levitati dessandi kohta valeinfot.

Võimatu oli peagi toimuvat rünnakut täielikult varjata. Liitlased levitasid Normandia dessandi toimumisaja ja -koha kohta segadusse ajavat infot. Nad lekitasid lavastatud plaane ja püstitasid võltslaagreid ning 6. juuni hommikul pommitasid nad Calais’d, jätmaks mulje, et lahing algab hoopis seal. Sakslased läksidki õnge ja viisid Calais’sse kolm suurt kahuripatareid. Ülejäänud Prantsuse rannik, sealhulgas Normandia, oli väiksema kaitse all.

  1. Sissetung ei läinud täiesti plaanipäraselt.

Liitlasväed tahtsid pommitada Saksa relvapositsioone ning hävitada olulisi sildu ja teid, et lisavägesid oleks raskem juurde saata. Samuti pidid plaani järgi maanduma langevarjurid, kes kaitseksid sisemaad. Kuid halva ilma tõttu ei suutnud pommitajad olulisi relvapositsioone hävitada ning paljud maandujad laskusid maale vales kohas ja sattusid nõnda Saksa snaiprite meelevalda. Tagasilöökidest hoolimata võitlesid väed edasi ja lõpuks võitsid.

  1. Randumispaadid olid algupäraselt mõeldud Louisiana soode jaoks.

Puiduärimees Andrew Higginsil oli alguses raske puid Louisiana soodest kätte saada – tema paadid põrkasid pidevalt kaldale tagasi. Seepeale kujundas ta madala süvisega paadi, et seda nii tihti ei juhtuks, ja täiustas järgnevatel aastatel oma kujundust veelgi. Ta proovis neid paate isegi müüa (pikka aega edutult), kuni ta lõpuks sõlmiski Ameerika Ühendriikidega lepingu. Valitsus tellis temalt 20 000 maismaapaati. Neid kasutati ka Normandias ja Eisenhower kutsus Higginsit meheks, tänu kellele sõda võideti.

  1. Paatide rambid olid kilbi eest – vähemalt seni, kuni need alla lasti.

Üks kõige hirmsamaid ülesandeid oli sõduritel, kes pidid randumispaatidel langetama rambi, mis sõduritele kaitset pakkus. Kõik kuulsid Saksa kuulipildujate mürske ja nende kolksatusi vastu rampi, nagu kasutaks keegi kirjutusmasinat. Ometi pidi rambi alla laskma, et väed saaks randuda. „Esimesed seitse, kaheksa, üheksa ja kümme meest võeti kohe rajalt maha,“ meenutab Normandia dessandil osalenud ellujäänu.

  1. Mustanahaline meedik ravis rohkem kui 200 meest.

Šrapnell oleks ta randudes peaaegu tapnud, kuid Waverly B. Woodson Juunior, kes pärines üksildasest afroameeriklaste lahinguüksusest, mis pidi samuti Normandia dessandist osa võtma, pani püsti meditsiiniabilaagri. Järgmised 30 tundi ravis ta haavu ja luumurde, eemaldas kehast kuule ning amputeeris ühe korra isegi jala. Ta tohterdas rohkem kui 200 meest ja päästis ühe uppumissurmast, kuid ta ei saanud oma vaeva eest kunagi medalit.

  1. Normandia dessandi nime (D-Day) üle vaieldakse.

Paljud arvavad, et D-täht nimes D-Days tähendab lihtsalt „päeva“ (day) – seda koodi kasutatakse paljudes olulistes sõjaväeoperatsioonides. Teised jälle arvavad, et see on alliteratsioon, nagu „T-Tund“ (H-Hour), kuid suurema tõenäosusega mõtles nime välja Eisenhower, kes ütles oma assistendile: „Võtke teadmiseks, et mis tahes kahepaiksel operatsioonil on lõpukuupäev (departed date), seega kasutatakse lühidalt sõna „D-Day“.

  1. Isegi Anne Franke kuulis sissetungist.

Anne Franke sai Normandias toimuvast teada, kui kuulas Amsterdamis peidus olles salajast raadiokanalit. „Lootus on taas ellu äratatud. See annab meile uut julgust ja muudab meid taas tugevaks,“ kirjutas ta. Kahjuks leidsid natsid tema peidukoha üles ja ta küüditati enne, kui ta kaua oodatud vabastamist oma silmaga nägi.

Treiler

Programm

Kust meid vaadata

Sünopsis

Normandia dessant: 80. aastapäev

Normandia dessandi 80. aastapäevale pühendatud dokumentaalfilmis vaadeldakse toonaseid sündmusi uuest küljest: selles ei näidata mitte ainult kuulsaid kaadreid Normandia randadest, vaid ka sõdureid, mereväelasi ja tsiviilisikuid, kes valmistusid lahinguks Inglismaa lõunarannikul. Haruldased, seninägematud ja värvilised arhiivimaterjalid illustreerivad jõupingutusi, mis tehti vägede ettevalmistamiseks sõjaajaloo suurimaks amfiiboperatsiooniks, ning noorte jõuduvõitlust jätkata. Samuti kuuleme erioperatsioonidejuhtide meenutusi, kellest paljud olid naised, kes hüppasid langevarjudega pimeduses Prantsusmaale ja kellele anti äärmiselt ohtlikud ülesanded, mis võimaldasid lõpuks vägedel 1944. aasta 6. juunil randadel edukalt vaenlast rünnata.

Sarnased saated