Tänu Iraagi muinsuskaitseametile on arheoloogidel mujalt maailmast esimest korda aastakümnete jooksul ligipääs unustusse vajunud Ninive, Larsa ja Lagaši linnadele iidse Mesopotaamia aladel – või vähemalt sellele, mis on neist säilinud pärast 30 aastat kestnud rüüstamisi. Moodsat tehnoloogiat kasutavate teadlaste uurimistulemusi saab näha dokumentaalfilmis „Mesopotaamia taasavastamine“, mis esilinastub Viasat History ekraanil 12. juulil. Siinses artiklis heidame pilgu maailma esimestele niisutuskanalitele ja esimeste linnade sünnile.
Esimesed jäljed iidsest inimasustusest Mesopotaamias leiti 19. sajandil. Tigrise ja Eufrati jõe vahelisel alal asub tsivilisatsiooni häll – kümnete linnade varemed, mis on vanemad kui Vana-Kreeka, Rooma ja Egiptuse asulad. Kuid viimase 30 aasta sõjad on eraldanud need linnad välismaailmast ja kahjuks ka hävitanud osa neist.
Seetõttu kutsuti teadlased taastama lõhutud mälestisi ja maapõuest välja kaevama seni avastamata aardeid. Üks selliseid paiku on kunagise Uus-Assüüria suurriigi pealinn Ninive, millest suur osa on veel maa sees peidus. Kogu piirkond on täis Iraagi Islamiarmeest jäänud kaevikuid, mis on tekitanud palju kahjustusi, aga ka mõnevõrra hõlbustanud arheoloogilisi väljakaevamisi. Nii leitigi peagi ühest kaevikust sadu kiilkirjatahvleid. Sellist avastust ei olnud Ninives tehtud alates 19. sajandist. „See oli eufooriline hetk,“ sõnas üks teadlane. „Mõni arheoloog töötab kogu elu, ilma et leiaks ühtegi kirjalikku teksti.“ Kuid nüüd leiti korraga sadu tahvleid ning see leid oli harukordne ka sisu poolest: need tahvlid ei olnud pelgalt haldusdokumendid, vaid kirja oli pandud luuletusi ja usutekste. Leiukohta ümbritseva ehitise varemeid peavad arheoloogid kunagiseks skriptooriumiks, kus tekste tahvlitele graveeriti – sellest ajalooperioodist pärinevat niisuguse funktsiooniga hoonet ei ole varem leitud.
Väljakaevamisi tehti ka Sumeri linnriigis Larsas, mida on viimase 30 aasta kestel põhjalikult rüüstatud. Sealt leidsid arheoloogid eest palju hiljuti kaevatud auke, kuid nad ei lasknud end sellest heidutada, vaid asusid aardeid otsima. Ja üsna pea tegid nad jahmatava avastuse. Nad leidsid mitmest kohast üle linna kunagiste kanaliseinte jäänuseid, mis olid laotud põletatud tellistest. Kui teadlased olid ala ära kaardistanud, avastasid nad, et see 4000 aasta vanune linn, mis tänapäeval asub keset kõrbe, oli kunagi kaetud kanalivõrgustikuga. Seepeale naljatasid arheoloogid, et nad olid leidnud Veneetsia – keset Iraaki. Vesi veeti Larsasse 60 kilomeetri kauguselt Tigrise jõest ja selleks, et vesi mäest üles linna tuua, oli iidsetel elanikel samuti lahendus olemas. Künkanõlval asuv kanaliosa tehti kitsam, et veevool kiireneks ja vesi ületaks takistused.
Kanalid olid olemas ka ühes maailma vanimas linnas, 5000 aasta vanuses Lagaši linnriigis. See asus kunagi keset soid ja vett, kuid sajandite jooksul keskkond muutus ning inimesed olid sunnitud uute oludega kohanema. Kui vesi kadus, tuli leida võimalus see mujalt kohale tuua ja rajada põldudele niisutussüsteem. Eksperdid arvasid pikka aega, et linnastumine toimus kunstlikult niisutatud põldude rajamise tagajärjel ja et inimesed asusid elama põllumaade ümber, kuid tegelikult olid vanimad Sumeri linnad olemas juba enne, kui inimesed õppisid maad kuivendama. See oli lihtsalt praktiline vajadus. Need uued leiud jutustavad palju lugusid tsivilisatsiooni hälli kohta. Pärast 30 aastat kestnud sõjategevust saame viimaks ometi taasavastada maailma vanimaid linnu ja täiendada oma teadmisi nendest.