„Müüdid: inimkonna suured mõistatused“ naaseb Viasat Historysse kolmanda hooajaga neljapäeval, 14. märtsil kell 22.00, et paljastada veel müüte, mis on meid juba aastatuhandeid paelunud. Mis siis, kui salapärased nähtused polegi pelgalt väljamõeldised? Uuel hooajal uuritakse nii piiblilugudest pärinevaid kui ka tänapäevaseid müüte, sealhulgas Iisraeli kadunud hõimude, El Dorado ja Kleopatra mõistatusi. Paljastatakse ka lumeinimese, nõia- ja zombilegend. Artiklis käsitleme õudusžanri tuntuimate olevuste, elavate surnutega seotud tõde ja müüte.
Kõik on kindlasti kuulnud zombidest – poolsurnud ja poolelus olenditest, kes olid kunagi inimesed, kuid ihaldavad nüüd hoopis inimliha. Ainuke viis neid peatada on neile kuul pähe lasta. Kui zombi sind hammustab, on su päevad loetud: saad ka ise üheks neist. Zombi- ja maailmalõputeemat käsitleb hulk filme ja sarju, kuid kas verejanuliste elavate surnute müüdis on ka midagi tõest?
Haitil olevat siiani päris zombisid. Argipäev on seal põimunud usuga maagiasse ja vaimudesse. Haitil kehtivad isegi zombiks muutumise vastased seadused. Zombilood said alguse 17. sajandil. Lääne-Aafrikast pärit orjad tõid oma pärandi kaasa uude maailma ja ühendasid selle kristlike uskumustega, luues niinimetatud voodoo-maagia ehk zombimüüdi vundamendi.
Ameerika ajakirjanik William Seabrook reisis 1928. aastal Haitile voodoo sekti uurima. Ta väitis aruannetes, et inimesi tuuakse surnust tagasi ellu. Tegemist oli hinge kaotanud inimlaipadega, kes pandi küll maagiaga taas liikuma, kuid kes päriselt uuesti ellu ei ärganud. Tulemuseks oli laip, kes suutis kõndida ja liigutada, nagu ta elaks veel. Sellele toetus mõiste „zombi“ esimene ingliskeelne seletus. Seabrooki sõnutsi rügasid hingeta laibad põldudel tööd. Ta väitis isegi, et kohtus kolmega neist isiklikult. Nad olevat ebaloomulikud ja kummalised olevused, kes harisid põldu toore jõu ja mehaanilisusega. Kõige õudsamad olid nende silmad, mis olid kui surnul.
Seabrook oli küll alkohoolik ning kippus fantaasiat ja tegelikkust segi ajama, kuid kas võib tõesti olla, et voodoo-maagia abil saab inimesi zombideks muuta? Haiti voodoo’s koosneb hing kahest heast inglist. Esimene esindab meie tahtejõudu, teine alateadvust. Zombiks muutmisel varastab voodoo-preester või -preestrinna bokor hinge teadvuse, jättes ohvri abituks. Niisiis saab zombi küll liikuda, kuid tal puudub vaba tahe. Alles jääb vaid täiuslik tööline, suurepärane ori. Kas zombilood ja -müüdid võivad olla allegooria aastasadu kestnud orjusest, mis oli Haitil eriti ränk? Mõne loo järgi kirjeldasid nn zombid niiviisi oma rasket olukorda. Müütides ja legendides peitub inimlik tahe leida seletus kõigele, mis mõistmatuks jääb.
Zombide kohta on teisigi teooriaid. Mõne loo järgi kannatab zombiks saanud inimene epilepsiahoogude käes, mis võivad olla põhjustatud talle antud uimastitest. Osa lugusid kirjeldab mõistatuslikku mürgist vedelikku, mis viib inimese surmalähedasse seisundisse. Närvimürk tetrodotoksiin, mida leidub kerakalas – Kariibi saartel levinud liigis –, võib mõjuda lihastele ja inimese pea täielikult halvata, kuid südamele mõjub mürk vähem. Ohver ei saa enam liikuda, kuid ta süda jääb veel nõrgalt tuksuma. Ta paistab surnuna ja ta võidakse seetõttu maha matta, kuid kui mürgi mõju kord lõppeb, saab ta taas liikuda. Võib-olla suudetakse end siis isegi hauast välja kaevata. Tetrodotoksiinimürgistus seletaks ka zombide apaatiat.
Seega liigub zombide kohta mitmesuguseid seletusi, müüte ja teooriaid. Filmides ei seletada sageli, kuidas inimesed surnust naasevad: lugudes kasutatakse neid lihtsalt hoiatusena ootamatuste eest. Päevani, mil selline maailmalõpp kätte jõuab, jäävad zombid aga inimkonna suureks mõistatuseks.