Kartmatud. Distsiplineeritud. Alistamatud. Sõjamasinad. Tuhandeid aastaid on ringelnud legendid Rooma leegionäridest, kelleta Rooma impeerium poleks suutnud oma sajanditepikkust valitsusaega hoida. Ent missugused mehed need leegionärid olid? Millised olid nende unistused ja eluviis? Pühapäeva, 29. septembril Viasat History kanalil eetris olev kaheosaline dokumentaalfilm „Rooma sõduri argipäev“ paljastab müüdi taga peituva mehe. Oma artiklis avalikustame, et sõdurid ei elanud ainult sõdimise nimel, vaid ka lõbutsesid ja lõid isegi perekondi – salaja.
Kui noormehest sai leegionär, pühendas ta end impeeriumile 25 aastaks, vahest isegi selle eest oma eluga makstes. Vastutasuks peeti temast lugu, ta sai kindla sissetuleku ning talle lubati seiklusi ja au. Need seiklused ei seisnenud aga ainult lahingutes. Kahel esimesel sajandil pärast Kristust oli Rooma impeerium oma kõrgajal ning sõjaoht oli suhteliselt väike, kuid impeeriumi 7500 kilomeetri pikkust piiri tuli siiski kaitsta. Augustuse ajal oli Rooma sõjaväe koosseisus 300 000 meest, seega oli leegionäre vaja isegi rahuajal. Ent sõjaväkke ei saanud astuda igaüks: kandidaadid pidid läbima ranged katsed, mille käigus praagiti välja kehvade füüsiliste ja moraalsete omadustega inimesed. Katsed edukalt sooritanud mehed said tõsise väljaõppe ning tõenäoliselt saadeti nad kuhugi kaugele impeeriumi piirialadel asuvasse kindlusesse.
Üks sellistest kindlustest oli Põhja-Inglismaal asuv Vindolanda, mis ehitati Hadrianuse valli äärde. Rooma võimu all püsis see kolm sajandit. Viimase paari aastakümne jooksul on ses paigas tehtud hulgaliselt väljakaevamisi ning leitud on üle 2000 tintkirja kandva puittahvli. Need olid kodust saadetud kirjad, mis uurisid piirialale paigutatud sõdurite heaolu kohta ning sageli olid kirjadega kaasas erinevad igapäevaesemed – riided, sokid, aluspesu jne. Paistab, et kodused sugulased ei olnud noorte leegionäridega kontakti täielikult kaotanud.
Ning need noormehed vajasid toitu, palju toitu: tänapäeva andmete kohaselt sõi üks leegionär päevas kuni kilo leiba ja suure hulga liha. Loomulikult polnud see tasuta: Rooma sõdur teenis aastas 1200 sestertsi (umbes 900 eurot), millest arvestati maha varustuse ja toidu hind. Sõdurid küll püüdsid ülejäänud raha säästa, kuid sageli kulutasid nad selle siiski rohkema toidu ja varustuse peale. Kindlustuste ümbruses õitsesid paljud väikelinnad, mis tootsid ja müüsid neid kaupu, pidasid turgusid ning lõbustasid sõdureid kõrtside ja termide avamisega.
Sõdurite elu ei koosnenud muidugi ainult lõbutsemisest ja mängudest: nad treenisid kindluses iga päev, lisaks tegid nad pikki jalgsimatkasid täisvarustuses, mis kaalus sageli kuni 40 kilogrammi. Nende harjutuste ajal marssis leegion kuni 30 kilomeetrit kiirusega 6–8 km/h – ja seda kõike sandaalides, mis olid loodud igasugusel maastikul kandmiseks. Sõdurid põletasid sellise tegevuse käigus umbes 5500 kalorit, seega pidi neil kindlasti olema sportlase füüsis.
Kuigi sõduritel oli keelatud abielluda, oli neil lubatud olla suhtes – ja saada isegi lapsi – kuid need muutusid ametlikuks alles nende 25-aastase teenistuse lõpus. Seniks paare „tolereeriti“ ning mis veel – naistel ja lastel oli kindlustuste piires sageli ka omaenda koht. Legendide kohaselt pidasid sõdurid ka lemmikloomi – koeri ja kasse – ning püstitasid väikeseid altareid, et palvetada jumalate poole nende kaitse saamiseks. Seega polnud leegion kaugeltki hingetu sõjamasin, millisena seda tavaliselt kujutatakse: leegionärid olid samuti inimesed – oma soovide, hirmude ja suhetega. Nad olid ühtaegu sõdalased ja isad ning pärast mõnda aega hakkasid nad lugema oma 25-aastase teenistuse lõpuni jäänud päevi, et siis vormiriided lõplikult varna riputada ja koos oma perega elada. Just nagu enamik meist.