Miski ei muuda ajalugu kaugemaks ja igavamaks kui mustvalge filmimaterjal. Produtsendil ja režissööril Jonathan Mayol on rõõm tuua maailma kuulsaima laeva Titanicu lugu vaatajate ette erksalt värvilisena, kasutades koloreerimistehnikaid. Paljud teavad James Cameroni menufilmi „Titanic“. Mayo läheneb oma projektis teemale aga teisiti: ta näitab ajaloolist tragöödiat uues valguses läbi piltide ja haruldaste filmikaadrite, mis on tehtud tegelikust laevast.
Projekti meeskond, sealhulgas kolm meisterlikku koloreerijat, töötles märkimisväärset hulka fotosid, millest suurt osa pole laiem avalikkus kunagi varem näinud. Palju kasutati ka Titanicu sõsarlaeva, kuningliku postiauriku Olympic salvestisi. See laev oli Titanicuga äärmiselt sarnane. Kuna Harlandi ja Wolffi sadamas seisvast Titanicust on filmimaterjali vaid minuti jagu, olid kaadrid Olympicust väga olulised. Nende abil sai meeskond taasluua pildi sellest, milline Titanic enne saatuslikule esimesele reisile suundumist oma algses hiilguses välja nägi.
Kogu filmimaterjali koloreeris Filmfinity – ettevõte, mis on tuntud tähelepaneliku suhtumise poolest ajaloolistesse detailidesse. Kõige keerulisem oli töödelda 1921. aastast pärinevaid Olympicu reklaamkaadreid. Kuna kaks laeva olid peaaegu identsed, annavad need salvestised tõetruu pildi sellest, milline sõidukorras Titanic merel välja võis näha.
Projekti ühe juhtpõhimõtte võttis kokku mantra „Unustage needid!“. Meeskonnale ei olnud kõige tähtsam laeva ehitus, vaid pardal olnute elud ja kogemused. Projekt ei lõppenud laeva põhjaminekuga, nagu paljud teised filmid ja dokumentaalid. Selle asemel süveneti põhjalikult sellesse, milline oli tragöödia emotsionaalne ja psühholoogiline mõju kogukondadele, nagu Southampton, kust oli pärit kolmveerand Titanicu meeskonnast.
Eriti liigutav oli hetk, kui Southamptoni arhiividest leiti päevaraamat, kuhu koolijuht oli kirjutanud sama päeva pärastlõunal, kui laev uppus. Ta kirjeldas sissekandes, kui meeleheitel olid lapsed, kes kartsid, et on oma isad kaotanud. Meeskond usutles inimesi, kelle vanemad olid Titanicul, et vaatajad saaksid elada kaasa neile, kes olid selle ajaloolise sündmusega otseselt seotud.
Projekti teine kõrghetk oli filmida Titanicu mälestusesemete oksjonit, kus meeskond sai haruldase võimaluse mõnd välja pandud eset oma käega katsuda. Oli eriline kogemus puudutada White Star Line’i pardatekki, mis oli olnud Titanicul ja pärast ühes päästepaadis. See muutis ammuse loo tuntavalt elavaks.
„Titanic“ on inglise keeles üks tuntumaid sõnu. Kuigi kõik üldiselt teavad, mis juhtus, esitatakse Mayo projektis vaatajaile uusi asjaolusid ja vaatenurki. Näiteks on üldteada, et Titanicul ei olnud kõigi pardal olnute jaoks piisavalt päästepaate, aga Mayo juhib tähelepanu sellele, et oli siiski neli paati rohkem kui 1912. aasta eeskirjades nõutud. Uuritakse ka, mis sai Frederick Fleetist. Tema oli see vahimadrus, kes märkas jäämäge liiga hilja. Fleet lõpetas paraku ajalehemüüjana Southamptonis, kus inimesed teda mõnitasid, hüüdes: „Hei, Fred! Kas oled viimasel ajal mõnd jäämäge näinud?“
Peale selle, et Jonathan Mayo ja ta meeskond on „Värvilises Titanicus“ mõnes ajaloolises küsimuses tõe jalule seadnud, äratasid nad Titanicu loo ellu viisil, nagu seda kunagi varem pole tehtud. Nad kasutasid erksaid värve ja keskendusid isiklikele kogemustele, et see ajaloopeatükk tunduks vahetu, puudutav ja – mis kõige tähtsam – inimlik. Ära jää ilma „Värvilise Titanicu“ esilinastusest Viasat History kanalil 22. septembril kell 22.