Usutakse, et juudid läksid teise maailmasõja ajal surma valdavalt nagu lambad tapale. See ei vasta aga sugugi tõele. Getodes toimus palju ülestõuse, vangid mässasid surmalaagrites ja vastupanuvõitlejad kogunesid metsades. Uues dokfilmis „Vastupanu: nad võitlesid“, mida saab näha laupäeval, 20. aprillil kell 22.00 Viasat History kanalil, uuritakse neid suuri ja väikseid mässe lähemalt ning murtakse müüt juutide passiivsusest. Heidame artiklis pilgu sellele, kuidas juudid natsidele vastu hakkasid.
Relvadeta vastupanu
Alates 1939. aastast rajati Ida-Euroopas umbes 1200 getot, kuhu aeti sadu tuhandeid juute. Getode elanikel ei olnud relvi ja kui nad leidsid viisi, kuidas natse rünnata, järgnes karm kättemaks. Juudid panid siiski vastu. Nad avasid ebaseaduslikke koole ja raamatukogusid, asutasid laulukoore ja isegi teatriühinguid. Nad dokumenteerisid natside sõjakuritegusid ning hoidsid alal rikast kultuurielu.
Seda relvadeta vastupanu nimetati amidah’iks – rõhujate vastu astumine juutide identiteeti ja inimlikkust säilitades. Kui sakslased hakkasid juute surmalaagritesse saatma, muutusid need vaiksed vastupanumeetodid kiiresti. Mõistes, et natside lõppeesmärk on kõik juudid hävitada, hakkasid juudid kavandama relvastatud vastuhakku. „Parem langeda vabade võitlejatena kui elada mõrtsukate armust,“ kirjutasid nad teadaandes.
Vastupanu metsades
Umbes 30 000 juuti võitles Euroopa metsades. Nad jahtisid natse ja aitasid teistel juutidel põgeneda. Kui natsid getosid likvideerima asusid, pagesid paljud juudid metsadesse, hakkasid vastupanuvõitlejateks ja ühinesid võimaluse korral partisanidega. Kõik partisanisalgad ei võtnud aga juute avasüli vastu. Seetõttu moodustasid nad oma salku, näiteks Kättemaksjad, kes peitsid end Leedus Rudnicki metsas ja lubasid liituda ka naistel.
Nende tegevus oli väga tõhus: nad tapsid palju vaenlase sõdureid, hävitasid sildu ja raudteid, millel liikusid natside väed. Teised salgad keskendusid pigem elude päästmisele. Naliboki metsas tegutsenud partisanisalk kogus enda juurde 1200 juuti, kel õnnestus sõda üle elada. Neil vedas, kuna vahepeal saadeti miljoneid juute surmalaagritesse, kust pääsesid vähesed.
Vastupanu laagrites
Võib-olla imestavad paljud selle üle, miks ei tõstnud surmalaagritesse viidud inimesed mässu oma vangistajate vastu, keda oli palju vähem. Tegelikult on andmeid seitsme ülestõusu kohta, kuut neist juhtisid juudid. Nad tegid isegi rangelt valvatud laagrites suuri jõupingutusi, et kaasvange päästa. Taolisi tegusid karistati alati surmaga. Siiski on teada palju lugusid surmapõlgavalt vapratest juutidest.
Auschwitz-Birkenaus päästis juudist käskjalg Bela Kazan mitu Ungari tüdrukut krematooriumist, aidates neil aia alt naistelaagrisse pääseda. Noored naised varustasid Auschwitz-Birkenaus 1944. aasta 7. oktoobril toimunud juutide erikomando ülestõusu püssirohuga. Neli neist poodi karistuseks üles, kuid nad ei reetnud kunagi teiste osaliste nimesid. Ühe Auschwitz-Birkenau suurima mässu ajal õnnestus vangidel hävitada gaasikamber ja krematoorium. See ettevõtmine päästis palju elusid.
Holokausti elasid üle vähesed ja veel vähem on neid, kes juutide meeleheitlikest tegudest tunnistust andsid, kuid neist on tähtis teada. „Vastupanu: nad võitlesid“ kaasrežissöör ja produtsent Paula S. Apsell ütles: „Ka praegu, peaaegu 80 aastat pärast holokausti, ei tea suurem osa maailmast seda lugu. Kuid selleta ei ole meil võimalik täielikult mõista genotsiidi, mis hävitas kaks kolmandikku Euroopa juutidest, ning antisemitism, viha ja holokausti eitamine saavad taas pead tõsta.“