12. mail kell 22.00 Viasat History kanalil esilinastuv uus kolmeosaline sari „Tšingis-khaani Mongoolia“ paljastab erakordse loo Tšingis-khaani tõusust – heidikust mongoli impeeriumi valitsejaks.
Tema ise, ta pojad ja pojapojad olid palju enamat kui lihtsalt verejanulised sõjapealikud: nad andsid naistele mõjuvõimu, ei tõrjunud ühtki usundit ning ühendasid ida ja läänt uuendustega alates astronoomiast kuni kunstideni. Kahtlemata jätsid nad endast maha püsiva pärandi. Oma artiklis räägime kaheksast põnevast faktist, mida saime sellest sarjast Tšingis-khaani kohta teada.
1. Tšingis-khaani elu ja lugu kirjeldati esimest korda 800 aastat vanas raamatus „Mongolite salajane ajalugu“. See oli esimene mongolite ajaloost rääkiv raamat, mille kirjutasid mongolid ise (nimetu autor), mitte nende vaenlased. Raamatu ainest koguti paljude kuninglike ja hõimujuhtide perekondade arhiividest. Need arhiivid pandi spetsiaalsesse laekasse, mida hoiti salajas. Ilma juhtide loata ei pääsenud keegi nendele salajastele lugudele ligi – sellest ka raamatu nimi.
2. 1100. aastatel Mongooliat kui riiki ei eksisteerinud. Tollal oli seal rohumaa, sõdivate nomaadirühmade tohutu lahinguväli. 1162. aastal sai ühe sellise rühma – mongolite – juht lapse. Poiss, kellest hiljem sai Tšingis-khaan, kandis nime Temutšin. Kui poisi isa rivaalitseva nomaadihõimu, tatarlaste poolt tapeti, täpsemalt mürgitati, oli poiss alles väga noor. Temutšini perekond muutus väljatõrjutuks ning see oleks võinud olla ka perekonna lõpp, kuid tragöödial oli poisile teistsugune mõju.
3. „Mongolite salajase ajaloo“ andmetel ei olnud Temutšin tavaline laps – raamat räägib, et „tema silmis oli tuli,“ mis tähendab, et poiss sündis siia ilma konkreetsel põhjusel. Temutšin ei olnud tüüpiline kangelane: tal olid oma vead, hirmud ja kahtlused. Kui rühm rivaalitsevaid nomaade nende laagrit ründas, jättis ta iseenda päästmiseks maha isegi oma värske naise. Mees teadis, et laagrisse jäädes oleksid rüüstajad ta tapnud. Palju aega hiljem, kui ta oli endale liitlasi leidnud, tuli ta tagasi oma naise järele ja hävitas ründajad.
4. Ta oli meisterlik vibulaskja. Loomulikult kasutas ta traditsioonilist mongolite vibu ehk liitvibu, mis oli valmistatud erinevatest mongolitele parasjagu kättesaadavatest materjalidest, nagu loomade osad, sarved, kõõlused ja kaladest toodetud liim. See oli väga elastne vibu, mida oli lihtne hobusega ratsutades kasutada, kuid vibu valmistamiseks kulus terve aasta, sest selle kihid pidid kuude kaupa kuivama.
5. Ta oli suurepärane taktik. Tema ema õpetas talle, et kuigi üks nool puruneb kergesti, on palju nooli korraga kujuteldamatult tugevad. Seega ümbritses Temutšin mõjuvõimu kogumiseks end mitmesuguste inimestega, kellel olid erinevad oskused. Tema kaaskonda jõudmiseks pidi olema lojaalne, kuid mitte lihtsalt takkakiitja. Temutšin valis oma väejuhid nende ande, mitte nende päritolu järgi, ning sellega lõhkus ta nomaadide sajandeid vana hierarhiatel ja truudusekohustustel põhineva valitsemisviisi.
6. 44. eluaastaks oli ta tõusnud võimule ning temast oli saanud stepi valitseja. 1206. aasta kevadel kutsus Temutšin kokku kurultai – suure nomaadirahvaste assamblee. Ononi jõe ääres pühas Hentij mäestikus trooniti ta kogu mongoli impeeriumi suureks juhiks ja nii sündis Mongoolia. Troonile tõusmisega sai Temutšinist Tšingis-khaan. See tiitel on üks mõistatus, sest me ei tea tänaseni, kust see pärineb. Vahest näitas ta rahvale, et tegeleb millegi uuega ja murrab vana korda. Erinevad nomaadirühmad ühe sidusa mongoli identiteedi alla surumisega saavutas ta midagi, mida keegi teine polnud viimase 300 aasta jooksul suutnud teha.
7. Tšingis-khaan võttis oma uues impeeriumis kasutusele kirjutamise. Enne teda oli mongoli keel ainult suuline keel ning ta teadis, et kirjutamine on tema rahva valitsemise võti, seega käskis ta ühel vangistatud vaenlasel mongolitele kirjutamist õpetada. See vang lõi uiguuri kirjaviisi, mida kasutatakse Mongoolias tänapäevalgi. Seda uiguuri kirja kasutati hariduses, rahanduses ja riigijuhtimises ning ka sõjaliste käskude edastamiseks.
8. Tšingis-khaan kehtestas ka ranged uued seadused, mis olid oma ajast kaugel ees. Varastamine ja valetamine muudeti ebaseaduslikuks. Kõiki religioone tuli austada. Naiste röövimine ja kuritarvitamine keelati. Nende seaduste rikkumise tagajärjeks võis olla hukkamine.
Tšingis-khaan ei olnud arutu kõrilõikaja. Ta kehtestas suure impeeriumi, millel olid veelgi suuremad ambitsioonid, ning valitses seda edukalt. Mongolid olid valmis vallutama: selle rahva ja nende juhi kohta saad rohkemat teada sarjast „Tšingis-khaani Mongoolia“ – ikka Viasat History kanalil!